Kui võimekate spetsialistide Eestist lahkumine ja mujal rakenduse otsimine liiga sagedaseks muutub, hakkab see ohustama teadmiste ja oskuste taset ehk samuti Eesti ühiskonnas. Niisugused tagasilöögid on tekkimas või juba tekkinud seoses paljude arstide välismaale tööle siirdumisega. Arstide soovi töötada väljaspool Eestit ei saa jõuga peatada. Protsessi pidurdamiseks on tarvis parandada Eestimaa sotsiaal-majanduslikku kliimat tervishoiu- ja meditsiinisõbralikumaks.
Arste ei jätku
Mitmed meist on kogenud vajakajäämisi meditsiiniteenuses. Sageli tuleb oodata tunde ja päevi perearstide, nädalaid ja kuid eriarstide vastuvõtule pääsemiseks. Operatsioonijärjekorrad on mõnikord aastatepikkused. Priske rahakott võib diagnoosimisele või ravile pääsu küll oluliselt kiirendada, kuid paraku saab sellist võimalust kasutada vaid ühiskonna koorekiht.
Arstiabi raskesti kättesaadavust põhjustab ka arstide puudus. Teadaolevatel andmetel on Eestis 4000 arsti, kusjuures igal aastal jääb orienteeruvalt 125 arsti pensionile.
Tartu Ülikoolist tuleb arste igal aastal juurde. Et mitmed nooremad ja keskealised arstid eelistavad töötada välisriikides, on Eestis kõrgharidusega meedikutest ikkagi puudus. Arsti tippaeg saabub 40. eluaastal nii kogemuste kui teadmiste ja täiendkoolituste kaudu.
Esikohal majanduslikud põhjused
Ega ma ka ise “patust” puhas pole. Laulva revolutsiooni ajal siirdusin tööle Soome ja olen selles riigis siiani psühhiaater. Minul ja mõnelgi teisel meedikul oli tollal välisriiki tööle asumise põhjuseks asjaolu, et tundsime end Eestis kammitsas olevat, vähe oli arenguruumi. Välismaale minek oli suuresti seotud sooviga ennast täiendada ja tipptasemel meditsiinikeskkonnas rakendada.
Tänases Eestis on arstiteaduse pagas suuresti samal tasemel kui kogu arenenud maailmas. Kohati tuntakse puudust küll kõrgekvaliteedilisest diagnoosimis- ja raviaparatuurist.
Küllap on arstide Eestist välismaale tööle siirdumisel praegu esikohal majanduslikud põhjused. Paljude arstide töötasud on praegu sellised, et need ei stimuleeri Eestis töötama. Arvestama peab sedagi, et arstid kuuluvad selliste spetsialistide hulka, kellel on lisaks pere toitmisele, meelelahutus- ja kultuurihuvide rahuldamisele vaja ka pidevalt investeerida enesetäienduseks.
Soomes on hetkel arste 19 000, aktiivses ravitöös osalejaid 15 000, neist 1000 välismaal. Soome arstide seas läbi viidud uuringutes ilmnes, et kõige kõrgemalt hindavad arstid tervist, oma perekonna ja laste heaolu, sõprussidemeid ja harrastusi, turvalisust.
Kõrgetasemelise töökvaliteedi hoidmiseks on tarvis pidevalt lugeda nii eesti kui võõrkeelset erialakirjandust, osaleda konverentsidel. Eraarstidel tuleb teha investeeringuid aparatuuri ostmiseks. Sageli saadakse kulutatud raha tagasi alles aastate pärast.
Oma ja paljude kolleegide kogemustest tean öelda, et arstiks olek pole mitte üksnes elukutse, vaid lausa elustiil, mis nõuab pühendumist. Samas vajab arst pingete maandamiseks ja tervise taastamiseks kvaliteetset puhkust. Keskealistel arstidel on korralik töötasu oluline sellegipoolest, et neil tuleb hakata mõtlema pensionilegi.
Soome hoolib oma tohtritest
Ma ei hakkaks praegu välja pakkuma konkreetset summat, kui palju vajaksid töötasuks Eesti arstid. Eks igaüks teab ise, millised on Eestimaa hinnad. Soomes aga näiteks saab iga arst, kes on lõpetanud ülikooli, kuupalgaks 2000 eurot ehk 35 000 krooni. Tipparstid teenivad Soomes aga kuus 5000 eurot ehk 100 000 krooni.
Soomes on arstide palgasüsteem põhjalikult läbi mõeldud ka riiklikul tasemel, tulumaksuprotsent 40 lähedal.
Eestis on 101 Riigikogu liiget. Sotsiaalministeerium ja haigekassad kubisevad valgete kraede ja kõrgete ideedega ametnikest. Ehk leiab see seltskond lahenduse, mis looks arstidele stiimuli töötada ka Eestis. Olles kursis ühiskonnaeluga, usun, et raha on, kuid see tuleks vaid õigesti ümber jagada. Arstide normaalse teenistuse huvides on kasulik seegi, et oleks vähem tööpuudust ja vähem inimesi, kelle elatustase on alla vaesusepiiri.
Niikaua, kui ühiskonnas jätkub aga skisofreeniline olukord, kus erakonnad jagelevad, metsavargad varastavad, narkodiilerid kauplevad, puudub Eesti arstidel kodumaal majanduslik turvalisus, jätkub kohvrite pakkimine ja sõit välismaale, kus ootab ees kõva töö asukohamaa keele, kultuuri, tõekspidamiste ja ajaloo õppimisel, rääkimata kohalike suhtumisest välismaalastesse jne.
Euroopas ühe kiiremini vananeva riigina on Soome loonud eeskujulikku geriaatria ja psühhogeriaatria võrgustiku, kuhu on esmatasemel haaratud sotsiaalabitöötajad ja ennetav meditsiin. Hoolikalt on paika pandud töötervishoiu süsteem; et arstid ei põleks enneaegselt läbi, on neil omad 2-aastased spetsiaalselt ainult arstidele mõeldud rehabilitatsioonikeskused ja kursused. Sellele vaatamata lähevad arstid pensionile tasapisi alates 58. eluaastast, alguses osa-ajalisele pensionile, üle 60 aasta vanuses aga lõplikult.
See näitab ühelt poolt meditsiintöö raskusastet ja teisalt tahab inimene veel elada. Nn kolmas eluiga ehk noorus, see on aeg pensionist surmahetkeni, on jätkuvalt pikenenud, Põhjamaades siis 17-20 aastat. Samuti tahab soomlane väga teada, kuhu tema palgalt võetud tulumaks täpselt läheb, kas teedeehitusse, spordihallide rajamisse või vandekodude ehitusse. Ausa suhtumisega ellu koolipõlvest alates on see rahvas ja maa hetkel maailma konkurentsivõime edetabelis esikohal.
JAAN OLARI, psühhiaater
