Viimastel aegadel on üha rohkem hakatud rääkima individuaalsest lähenemisest ja suurematest kontaktidest kodudega. Need kaks on tänases kasvatussüsteemis väga olulised, aga kuidas saavutada kõige paremat tulemust?
Kooli kasvatuse kõrval ei tohi kõrvale jääda kodu kasvatus ja kodu positiivne mõju lapse arengule. Tihti tõdeme vastupidist ? paljudel lapsevanematel puudub peale lapse 7-aastaseks saamist huvi tema arengu vastu. Olen arvamusel, et kool täidab inimese arenemise protsessis ainult väikese osa. Põhirõhk lasub ikkagi kodul ja ühiskonnal, nimetame me seda elukestvaks õppeks või muuks taoliseks, sellel pole tähtsust.
Lapse, vanema ja õpetaja koostöö
Arenguvestluste muutmisega kohustuslikuks tahetakse lapse arengu suunajaid panna rohkem koostööd tegema. Eesmärgid on siinkohal ühed. Laps, lapsevanem ja õpetaja saavad ühisel jõul pildi noore inimese ja ka iseenda arengust. Oluline on, et saadud pilt toob kasu kõikidele osapooltele.
Arenguvestluse vajalikkuses ei kahtle loodetavasti keegi, sest kõik pedagoogid on oma tööaastate jooksul vestelnud õpilasega ja lapsevanemaga individuaalselt ning kõige paremad tulemused on just sellest tulnud.
Ka lapsevanematel on loodetavasti head kogemused, kui nad on saanud oma lapse käekäiku õpetajaga arutada. Aega lapsega maailma asjadest rääkimiseks leiavad loodetavasti kõik lapsevanemad. Eks ole seegi ju arengut puudutav vestlus, kui lapsevanem töölt koju jõudes leiab aega lapsega möödunud päevast vestelda. Loomulikult tunneb ka laps huvi, kuidas emal ja isal on läinud.
Arenguvestlus peab andma infot
Arenguvestlus pole pelgalt juhuslik vestlus päevateemadel, kuid ka sellest võib rääkida, kui eesmärgid on nii seatud ja see kõikidele osapooltele informatsiooni annab.
Tähtis on, et kõik vestluses osalejad usaldaksid üksteist ja valitseks vastastikune mõistmine. Siinkohal ongi väga oluline, kuidas ennast vestlusele häälestatakse.
Eelnevalt ette valmistatud küsimustik ja kutse lapsevanemale peab olema usaldust tekitav ja kaasakiskuv. Kogu mulje peab pärast tunniajalist vestlust olema meeldiv ka siis, kui räägiti mõningatest ebameeldivatest asjadest.
Mida peaks arenguvestlus osapooltele andma? Tähtis on, et räägitakse asjadest nii, nagu nad tegelikult on, ja loomulikult suunaga tulevikule.
Õpilane peab saama stiimuli edasiseks tegutsemiseks iseendaga. Ta saab aru, et temaga arvestatakse kui võrdse vestluspartneriga ja järgmisel korral otsib ta juba ise kontakti. Õpilane saab aru, et kool ja kodu teevad koostööd ning temal tuleb sedasama teha.
Õpetajale ja lapsevanemale on vestlus sellisel kujul uudne ja võib esialgu tekitada negatiivset ärevust. See tuleb ehk varasemast vääritimõistmisest, kui lapsevanemat kutsuti kooli justkui ?pihile?, lapse patte klaarima.
Arenguvestluse mõte on siiski üksteisega vestelda ja põhiliseks eesmärgiks on suhtuda lapsesse hoolivalt ja teha tema heaks kõik, mis osapooltel võimalik.
Lapsevanemad saavad arenguvestlusel tagasisidet oma lapse õppimise ja käitumise kohta ning õpivad tundma õpetajat, kes jagab soovitusi ja nõuannet edaspidiseks. Peale esimest arenguvestlust kaob ebakindlus kooli suhtes ja lapsevanemad hakkavad juba ise otsima võimalusi järgmiseks vestluseks.
Arenguvestlust ei tasu karta, sest selle tulemused võivad osapooli üllatada. Paljud lapsevanemad muutuvad koolisõbralikumaks ja saavad ise oma lapse arengule veelgi intensiivsemalt kaasa aidata. Tähtis on, et koostöö kooli ja kodu vahel oleks mõlemapoolne ning kasu saavad kõik osapooled.
REIN UUSMAA,
Adavere Põhikooli direktor
