“Ära rabele, tee kõike parajalt,” soovitab saja-aastane Paul

Nõnda kõrges eas juubilariga tahtis sellel tähtpäeval koos olla õige palju inimesi: üksnes eaka mehe otseseid järeltulijaid ? lapsi, lapselapsi, lapselapselapsi ja nende lapsi ? on kokku 49, lisaks kaugemad sugulased, naabrid, sõjasõbrad ja teisedki oodatud külalised. Seetõttu peetigi juubelipidu eelmisel laupäeval Vaimastvere koolimajas ja  saal sai rahvast täis. Paul (sünnilt küll Karl-Paul, kuid seda esimest nime ei tea paljud lähedasedki) istus aukohal ja võttis vastu õnnesoove. Juubilarile olid tulnud austust avaldama ka Jõgeva maavanem Aivar Kokk ja vallavanem Saima Kalev, president Toomas Hendrik Ilves oli auväärsesse ikka jõudnud Eesti kodanikku pidanud meeles õnnitlus- ja tunnustuskirjaga. Kui õnnitlemisjärg Ida-Virumaa ja Jõgeva Vabadusvõitlejate Ühenduse liikmeteni jõudis, oli Paul Arula taaskohtumisest üllatunud: “Oh-oo, Auvere poiss! Mäletad, kui see kõva plahvatus käis, mis kõrvad kinni võttis…” Paul Arula võitles Sinimägedes punaväelaste vastu ja sai Auvere lahingus haavata.

Kõlav tenor ja kerge tantsujalg


“Sinu tenorihääl kõlas meie kooris kindlalt ja kõlavalt. Sa tulid alati Pedja külast Vaimastverre lauluproovi, sadagu vihma või tuisaku. Siis, kui sa enam ei jõudnud nii pikka maad käia, jäid meie koori auliikmeks ja oled seda tänase päevani. Oktoobris täitub meil segakoori Endla asutamisest 30 aastat, nüüd on sellest järel vaid lauluklubi, kuhu oled alati oodatud. Ja kui kerge oli su tantsujalg: mina väsisin juba ära, kuid sina tantsisid vengerka ikka lõpuni,” meenutab koorijuht Asta Paeveer. Vaimastvere lauluklubilased laulsid tänaselgi sünnipäevapeol ja oma etteaste tegi ka Paul. Laulis paljusalmilise laulu, milles kordusid sõnad: “Oh vanake, räägi, miks noorusaeg nii üürike, miks noorus möödub pea.” Kui orkester aga tantsuks mängima hakkas, täitis Paul ka oma varem antud lubaduse oma sajandal sünnipäeval valssi tantsida.

Karjapoisil puskaripudel taskus

 Paul on oma kõrge ea kohta haruldaselt kõbusa olemisega: teeb igal hommikul võimlemist ja käib päevas korra või paar väljas jalutamas. Meeliskoht vahepealseks puhkamiseks on tal pink vana kastani all. Ütleb, et seal on hea mõtiskleda, meenutada ja linnulaulu kuulata. Veel paar aastat tagasi tegi ka kätekõverdusi, kuid nüüd on harjutused lihtsamaks läinud. “Tee parajalt tööd ja kõike, ära rabele. Ära jookse kiiresti, astu tasapisi nagu tigu. Oli aeg, kui mina jooksin ka kõvasti, mängisin ju korvpalli, aga nüüd on need ajad läbi,” vastab Paul Arula, kui küsin, kuidas saaksid teisedki nii vanana reipad olla. “Suitsu ma ei taha. Vahepeal olen isegi piipu tõmmanud, aga viskasin selle nurka. Olin siis veel päris noor, vist kuuekümnene, kui ütlesin, et aitab suitsust,” räägib Paul. Küsin, kas pisikene pits võib ikka olla? “Ära nii kõvasti räägi. Ei, seda ma ei põlga, muudkui kalla. Puskaritegemine on mul samuti selge. Omal ajal veeti siit puskarit väljagi, paaril mehel oli koguni selline äri. Ühel päeval ütlesid mulle mehed, et las olla loomad siin metsapoolses küljes, mis sa neid kaugele ajad, kus nad juba nädal aega heinamaal söönud. Pärast vaatasin, et loomad on praagatünnide kallal. Eks mehed ajasid metsas puskarit ja sellest üle jäänud kraamist tuli lahti saada. Mehed ehmatasid ära, kui said teada, et ma nende puskaritegemist nägin. Ütlesid, et ärgu ma sellest kellelegi rääkigu. Vastasin, et mis ma sest ikka räägin, mul pole vaja ladrata. Mind usaldati ja hiljem oli nihuke asi, et kui metsas käis puskariajamine, siis oli mul  koju minnes ühtepuhku pudel taskus,” meenutab Paul oma karjapoisiaegu.

Ehitaja, kaevur ja rehepapp

 Paul on pidanud õige mitmeid ameteid, kuid põhiliselt on olnud ehitusmees. Pedja vana sildki on tema ehitatud. Enne sõda oli ta paar aastat koguni kaevur Käva kaevanduses, seejärel töötas õlivabrikus. Laupäeva õhtul sõitis sealt jalgrattaga koju Pedjasse ja esmaspäeva hommikul vara oli Kohtla-Järvel tagasi. Töökohti ja ameteid on tal olnud teisigi, enne ja ka pärast pensionile jäämist kuivatas ta aga “Bol?eviku” kolhoosis vilja. Seni, kuni veel silmanägemist oli, tegi koduseid töid: punus korve, tegi hanguvarsi ja muud puutööd.

 “Ega praegusel elul midagi häda ole, kui see vasak silm vaid näeks. Kui mind sööma kutsutakse, siis ütlen alati endale, et no, vanamees sööma, söö kõht täis, siis jõuad,” räägib juubilar. “Oli äge pidu,” meenutab Karl-Paul Arula oma sajandat sünnipäeva ja loodab, et selliseid pidusid tuleb veel.

ARDI KIVIMETS

blog comments powered by Disqus