Püügivaru suurendamise eesmärgil asustati eelmisel kuul Saadjärve 8240, Kaiavere järve 4500 ja Kuremaa järve 3000 angerjamaimu.
Noorangerjad toodi Võrtsjärve ääres asuvast kalakasvandusest Triton PR AS, kus Hollandist toodud pisikesed maimukesed kasvatati ligemale 15 sentimeetri pikkusteks ja keskmiselt viis grammi kaaluvateks kalakesteks.
Kunagi lasti Vooremaa järvedesse ka sadu tuhandeid imepisikesi klaasangerjaid, kuid valdav enamik neist ei suutnud siin ellu jääda. Vaksapikkused angerjad on juba ise kõigesööjad ja ei lange nii lihtsalt röövkalade saagiks. Viie-kuue aasta pärast saavad nad juba püügikõlblikuks ja annavad järvedel tegutsevatele kutselistele kaluritele teenimisvõimalust. Ka harrastuskalastajatele pakuvad angerjarikkad järved rohkem huvi.
Kalapüügist ära ei ela
“Angerjas ongi põhiline kala, mis aitab kaluril naha toorena hoida. Aga sellegi püük on vaid kaks korda aastas — kevadel ja sügisel. Südasuvel on mõrrapüügis vaikus, angerjas siis ei liigu. Kevadel, aprilli lõpus ta ennast korraks näitas, ja päris korralikult näitas, kuid vaid nädalakese saigi püüda. Septembris-oktoobris on jälle angerjat loota, aga ega põhja- ja loodetuuled kala ei anna,” teadis kutseline kalur Kalle Bruus ja lisas, et üksnes kalapüügiga tervet peret ära ei elata.
Seepärast ongi Järveääre talu hakatud rohkem turismitaluks kujundama. “Sakslaste rehkenduse järgi aitab kaluril normaalselt eksisteerida 3000 ha veepinda, meil on aga 700 ha ja viis kutselist kalurit. Lisaks amatöörid, allveekütid ja salategijad. Pea igal korralikul püügipäeval leian mõne harpuuniga vigastatud suurema angerja, haugi või linaski. Üsna tihti on ka võrke katki lõigatud,” tõdes kalur Kalle Bruus.
Tänavust kalasaaki ei kiida ka Kuremaa järve kalur Mati Kärmas. “Ilm on selline, et kala on kaldast sügavamale peitu kadunud. Natuke angerjat — pisut üle kolmesaja kilo — kevadel siiski saime. Mullu oli aga päris hull lugu, kõigest sadakond kilo. Vanad inimesed räägivad, et kunagi tõmmati ühe püügiga 300 kilo angerjat välja, nüüd saab kalur terve aastaga sama palju. Kui järve kalamaimudega ei asustataks, oleks see juba ammu päris tühi ja poleks püügivahendeid mõtet pidadagi. Mõrra eest maksan 3000 krooni, püügiõiguse tasu kallineb aga iga aastaga. Õnneks järv veel midagi annab ja kalur ei pea oma töö eest peale maksma.”
Angerjasuppi alati ei saa
“Paar aastat tagasi kalakest ikka oli, tänavu on tulnud mitmel korral aga päris tühjalt järvelt tagasi tulla. Mai alguses hakkas kala kaduma ja praegu ei tule õieti midagi. Mõni päev tagasi sain vaid kaks haugi, ühe latika, mõne “usskala” ja kogu moos,” nentis Kaiavere järvel püügiõigust omav Mati Evert.
Nõnda tulebki oma kalaroogade ja eriti angerjasupiga populaarseks saanud baaridel “Luua Auul” ja “Lible juures” Palamusel vahetevahel kalata läbi ajada.
Ettekasvatatud noorangerjaid on Vooremaa järvedesse asustatud juba kaheksa aastat järjest. See toimub kooskõlas riiklikku kaitset vajavate ja ohustatud kalaliikide kaitse ja kalavarude taastootmise programmiga aastateks 2002-2010 ning Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastamisel. Sellel aastal lasti lisaks Vooremaa järvedele ligi 175 000 angerjat Võrtsjärve ja 3000 Vagula järve Võrumaal — kokku ligemale 200 000 noorangerjat maksumusega 1 586 000 krooni. Koos asustamisega läks üks viiegrammine angerjapojuke maksma 8 krooni ja 20 senti.
iii
ARDI KIVIMETS
