Milline siis on see meie geeneetiline struktuur ja kas me erineme ka maakonniti?
Meil on väga ühtlane kogukond. Jõgevamaa kohta eraldi ei ole näiteks mitte midagi ütelda, see on täiesti Eesti keskmine maakond, sealsed geenidoonorid on tüüpilised eestlased. Eesti lõikes erinevad teineteisest kõige rohkem saarlased ja setud, nende vahe on juba märgatav, kui uurides kasutada meetodit, millega saab minna päris detailseks, vaadelda nagu mikroskoobi all.
Setumaa ja Põlva piirkond moodustavad väikese omaette rahvakillu eestlaste sees, nad on ülejäänud Eestist erinevad oma geenikaardi poolest, aga ainult õige vähe. Väliseid tunnuseid ei ole muidugi näha, aga me analüüsime 370 000 geenimarkerit, need enamasti ei mõjuta otseselt midagi, mis silmaga näha oleks, aga ta näitab seda, kuidas ajaloo jooksul mingi rahvakild on isekeskis kauem koos elanud ja teistest eraldi.
Mandrimehel on kindlam võtta saare naine, siis on väiksem tõenäosus, et lapsele satuks mingi haruldane haigus. Kuid eestlaste enda ränne on viinud meid selleni, et ega me enam suurt ei suuda eristada eestlasi omavahel. Saarlastel küll on ka natukene rootsi mõju, mitmed geenimutatsioonid, mis on Skånes (Lõuna Rootsis), on ka Saaremaal esindatud.
Olete vaadelnud ka meie naaberrahvaste geeniandmeid, mis sealt välja tuleb?
Eestis oleme just äsja koostatud esimesed 1000 geenikaarti ja neid nüüd teistega võrrelnud. Oleme uurinud nii venelasi, sakslasi, leedulasi, t?ehhe kui ka lätlasi. Loodame saada lähiajal ka soome ja rootsi andmed. Paneme kokku kõik ümber Balti mere olevad rahvad, siis näeme, kui sarnased või erinevad me oleme.
Siin on kaart, kus on baierisakslased, aga kaks eestlast on sattunud hulka. Ilmselt on tegemist baltisakslastega, kes on nii äraeestistunud, et on pannud ennast kirja eestlastena, kuid geenianalüüs on nii tundlik, et registreerib nad kaardile ikka sakslastena.
Venemaa kaart aga näitab, et vähemalt Loode-Venemaal on palju inimesi , kes räägivad vene keelt, kuid geneetiliselt on väga sarnased soomeugrilastega.
Kui aga võrrelda erinevaid maailma rahvaid?
Setude erinevus harjumaalastega või eestlaste erinevus leedukatega on väike, võrreldes sellega, kui palju me erineme hiinlasest või nigeerlastest.
Sellist erinevust näeme juba palja silmaga, seda uskumatum ehk on, et tegelikult on meil 85% geenivariantidest samad mis Aafrikas.
Kui inimkond on nii sarnane, siis mida geeniuuring üldse annab?
Ega me ju ei tea, miks hiinlased või nigeerlased haigusi põevad. Uuringuid tehakse enamasti ikkagi Euroopa päritolu rahvastel. Selleks, et aru saada, miks haigused tekivad, ja põhjalikke uuringuid teha, peab olema uuritud palju inimesi üle terve maa.
Toon lihtsa näite: need inimesed, kes saavad juua toorest piima, ilma et neil halb hakkaks, on tegelikult omandanud ühe mutatsiooni., mis lubab neil lagundada piimasuhkrut laktoosi. Need, kes ei saa, on aga evolutsiooniliselt vanemad inimesed. Mingil hetkel oldi koos kitsega kusagil koopas ja midagi eriti süüa ei olnud. Enamusel inimestest läks kõht lahti, nad kaotasid vett ja koos sellega veel sellegi valgu ära, mis neil oli, suure tõenäosusega nad surid. Need, kes said piima juua, elasid selle talve üle ja neil tekkis veel võimalus saada järglasi. Aastatuhandete jooksul on niisuguse geenimutatsiooniga inimesi põhjamaades tekkinud 25%.
Ühelt poolt eristub baltisakslane eestlasest, teisalt oleme sarnased koguni neegriga. Kui kaugele on jõudnud teie kolleegid Ameerikas, kus on pilt kõige kirjum?
Ameerikas polegi korralikku andmebaasi, sest seal on väga suured mustade, latiinode ja asiaatide kogukonnad, kes tunneksid ennast kohe diskrimineerituna, kui tehtaks andmebaas ainult valgetele. Arutelud veel kestavad, kuidas seal edasi minna.
Kui ruttu võib Euroopaga sama juhtuda? Kas valge rass kaob?
Valgete elu on liiga hea, seetõttu sünnib meil vähem lapsi ja see soodustab migratsiooni ? vajalikud tööd on ju vaja ära teha. Kuid kaua läheb, kui Euroopa päritolu inimene kaob – võib-olla ta ei kao üldse ? on seaduspära, et populatsioonid, mis juba tunnevad end ohustatuna, käituvad jälle teistmoodi. Ka Eestis on ju ajaloost teada sõdu ja katkuepideemiaid, mis vähendas rahvaarvu mitu korda, aga alati oleme tõusnud kui fööniks tuhast.
Oleks ju loogiline mõelda, et kui on rikkus majas, võiks hoopis rohkem lapsi olla, aga on vastupidi. Täna aga tahavad inimesed osta suurema auto ja paadi, aga keegi ei mõtle sellele, mis tulevikus saab.
Millised võiksid olla valge rassi haigused?
Tüsedus on kindlasti valge mehe haigus, samuti teist tüüpi diabeet, südamehaigused jt. Need on suures osas geneetilise eelsoodumusega, aga keskkonnateguritest ja eluviisdest otseselt sõltuvad. Geneetiline eelsoodumus on nagu laetud püss, aga keegi peab vajutama päästikule, et tuleks pauk, mis tapab. Selleks on tavaliselt meie enda käitumine: me suitsetame ja joome liiga palju, samas aga ei liiguta end piisavalt.
Meie keskkond on ka viimase 200 aastaga drastiliselt muutunud. Meie vanavanaisal polnud kunagi seda probleemi, et ta piisavalt ei liikund, vanasti tõusid inimesed varavalges ja tegid päev läbi füüsilist tööd, niimoodi eluaeg. Aga nüüd?
Kas mitte polnud inimeste eluiga vanasti lühem?
Palju lapsi suri varakult, see muutis keskmise eluea lühemaks, aga kui keegi elas juba 40-aastaseks, siis sama hästi võis ta elada ka 80-ni. Isegi Vanas Kreekas oli küllalt neid, kes on üle 80 ja 90 aasta elanud.
Euroopa Liit rahastab projekti kus ka Tartu Ülikool osaleb kus me uurime 80 aastaseid ja vanemaid, et saada teada, millised geenivariandid soodustavad pikaealisust.
Millal võiks tavainimene saada geeniuuringutest juba praktilist kasu?
Geenikaarte kasutame me alles uurimustööks ja nad näevad esialgu välja nagu exeli tabelid. Eestis oskavad neid täna lugeda umbes kümme inimest.
Tõsised uurimised algasid meil ju alles möödunud kevadel ja järgmised viis kuni seitse aastat kuluvad analüüsimisele ? alles siis tekib teadmine, kuidas igapäevased haigused tegelikult tekivad. Sellel, miks kellelgi on kõrge vererõhk, võib olla 100 erinevat põhjust, on vaja pisut aega, et settiks välja see info, mida saab reaalselt kasutama hakata.
Iga vähkkasvaja molekulaarne pilt on erinev. Me ei tea isegi täna veel, kui kaugele personaalse meditsiiniga jõuame. Kas info, mida me inimese kohta saame, on niisugune, et me suudame seda kasutada ka reaalses diagnostikas ja ravis. Aga selle teadmise saamiseks ongi ka Geenivaramut vaja.
Kas riikides, kus on alustatud varem, pakutakse juba mingit geenialast teenust?
Juba täna on maailmas firmasid, kes püüavad seda infot kasutada, kuid minu arvates on see veel natukene liiga vara, pakutakse midagi, mis pole veel küps, vaid alles ikka toores. Aga ka esimesed autod olid võrreldes tänasega ebatäiuslikud, aga osa inimesi kasutas neid suure rõõmuga juba 100 aastat tagasi ja katki pole midagi.
Islandi geenipank alustas kõige varem ja pakub juba nõustamist. Internetist saab nendega tutvuda aadressidel http://www.decodeme.com/index ja üks USA firma päikselisest Kaliforniast pakub samuti sarnast teenust: https://www.23andme.com/
Kas võimalikud vanemad saavad kunagi oma geenikaartide alusel tulevasele lapsele geenikaarti tellida?
Last tasub vaadata alles siis, kui ta on sündinud, sest mõlemal vanemal on kaks kromosoomi ja on võimatu ette ennustada, kumma ta edasi annab. Küll aga võidakse kunagi jõuda niikaugele, et enamlevinud haigusriske selgitavad geenikaardid antakse kaasa juba sünnitusmajast.
Mis rolli üldse mängivad geenid mitte üksnes inimese füüsise, vaid näiteks iseloomu puhul?
Siin olen nõus eksperimentaapsühholoogi, professor Jüri Allikuga, kes usub, et geenid otsustavad üsna palju ja kasvatusega saame muuta üsna vähe.
Lapsel on kaasasündinud geneetiline ?varamu? ja vanemate ülesanne on luua talle õiged tingimused, kus just tema ?geneetiline varamu? maksimaalselt avalduksid. Kahjuks ei osata seda näha (ja see ongi väga raske!) ja paljud inimesed elavad elu, mis pole nende elu, teevad tööd, mis pole nende töö. Usun, et Geenivaramu aitab tulevikus kaasa sellele, et neid eelsoodumusi avastada ja huvitatud inimestele vastavat nõu anda.
Kas geeniandmeid saaks ka kuidagi inimkonna või mõne grupi vastu kasutada?
Ei, neid andmeid kuritarvitada pole võimalik juba sellepärast, et me kõik oleme nii sarnased. Ei saa teha sellist relva, mis tapaks ainult ühte populatsiooni (rahvus on rohkem kultuuriline mõiste) või haigust, mis tapaks ainult teist.
Mida annab Geenivaramu Eestile?
Geenivaramu on tulevikuprojekt, millest võib tulevikus palju kasu olla rahvale laiemalt, kui olla ainult teadusliku uurimistöö infrastruktuuriks. Mis iseenesest on ka väga oluline. Oleme Geenivaramut koostades alles esimesel tasandil ? kogume andmeid ja vereproove geenidoonoritelt. Kuid see on väga oluline ja tähtis samm. See peab oleme võimalikult hästi tehtud, et seda saaks järgmised 25-30 aastat pidevalt täiendada ja uurimistööd läbi viia. Kui inimese vereproov ja geenipilt on käes, siis see see enam ei muutu ja ainuke asi mida on vaja juurde koguda on see kuidas geenidoonorite tervis muutub edaspidi. Kes mida põeb, kes elab vanaks, kes saab palju lapsi jne. Usun, et me kasutame Geenivaramut kunagi aastate pärast sellisel targal viisil, millest praegu pole veel aimugi.
Eesti teadlastele on biopangad uus valdkond ja hea võimalus üldse Euroopas kaasaegsel tasemel teadust teha, sest paljudel muudel aladel ei suuda me vanadele Euroopa maadele konkurentsi pakkuda.
JAANIKA KRESSA
