Mis on praegu need teemad, mis on Teie jaoks olulised?
Minu jaoks on tähtis eelkõige ühiskonna üldine areng. Eesti areng ? see on täna kõige olulisem küsimus. Olen juhtinud Jõgevamaal ettevõtet, mille käekäik mõjutas väga paljusid perekondi, olen sellelt töökohalt nüüd erru läinud ja saan tegelda ka teiste asjadega, vaadelda ühiskonna arengut üldisemalt.
Eesti majanduskasv on olnud väga hea ja on väga raske ette kujutada, mis oleks siis, kui seda poleks toimunud. Kui ma tulin Eestisse, siis sai kuskilt kõrvalt laua alt ja tutvuste kaudu näiteks antibiootikumi, kui oli vaja, hügieenitarbeid ei tuntud aga üldse. 10 aastat tagasi pesid eestlased juukseid kord nädalas ja hambaid pesi vaid kümnendik. Täna me ei kujuta sellist elu enam ette.
Millal tulite esimest korda Eestisse?
Seoses Felixiga tulin Põltsamaale 1990. aasta alguses, päriselt jäime perega siia 1992, ent ma olin Eestis käinud juba palju varem, esmakordselt 1974.
Sellel ajal pidi see olema paras hulljulgus.
Tagantjärele vaadates jah, aga ka ei: oli ju küllaltki selge, mille peale tollane ühiskond oli ühes ehitatud ? kartuse ja hirmu peale. Ja kui seda ise üles ei näidanud, siis võis Eestis vabalt tegutseda.
Kas võime väita, et tänaseks on hirm kadunud, et inimeste mõtteviis on muutunud?
Seda hirmu, mis tollal, muidugi enam ei ole, see on jäädavalt kadunud loomulikult. Tänastel inimestel on teised hirmud, nad muretsevad selle pärast, kuidas saada igapäevaeluga hakkama, milline homne päev välja näeb, kuidas lastel läheb.
See hirm, mis valitses totalitaarses ühiskonnas, oli aga reaalne ja üles ehitatud repressioonile peale. Kuigi 1970. otsesid repressionne enam ei olnud, oli kõigil ometi teada, mis juhtub, kui vabalt oma arvamust avaldad. Ainult väga julged jäid tollal oma jutu juurde, teised kohandasid ennast.
Siis saabus murrang. Eesti sai jälle vabaks, inimesed hakkasid omandama sootuks teist käitumist ja mõtteviisi, et mis on demokraatia ja mida see nõuab inimeselt. Täielikult pole küll selline mõtteviis veel tänaseni läbi löönud, sest see muutumine on väga pikk protsess.
1990. algul olid ka Jõgevamaal suured grupid, kes töötasid selle vastu, et siia uus ettevõte luuakse. See võis olla ka lihtsalt kartus väliskapitali ees, raske on praegu ütelda, milles asjad tookord seisid.
Õieti pole ma mingit vastuseisu tundnud mujal kui nende inimeste poolt, kes polnudki mingisugustest muudatusetest huvitatud.
Muudatused tähendasid paljudele esimesel pilgul ehk kehvemat positsiooni, kuigi kui samad inimesed täna vaataksid, mis kohtade peal nad praegu on ja kuidas elavad, siis nad kindlasti enam ei tahaks sellest rääkida. See on inimlik ja arusaadav, eks igaüks kartis tollal, mis juhtuma hakkab.
Kas märkate meie ühiskonnas ja inimeste käitumises veel nõukogudeaegseid rudimente?
Järjest, aga ma ei taha neid üle toonitada. Tahan toonitada neid külgi, mis on head ja mis on arengut edasi viiniud. Meil julgeti läbi viia reforme, mis olid küll valusad, aga vajalikud, ja viisid ühiskonda edasi. Elatustase on tõusnud küllalt kõrgele ja kiiresti, kuigi muidugi mitte veel sinna, kus ta peaks olema. Ehitusbuumi periood on olnud muidugi pöörane, seda ka majanduse suhtes. Ja paljud inimesed on sattunud võib-olla keerulisse olukorda, noored pered jäänud laenulõksu, see kõik on raske, aga normaalne protsess.
Kuivõrd olete seotud nende paikadega, kust Teie vanemad pärit olid?
Kui asusin Eestisse elama, olid mu vanemad juba surnud, kui nemad oleks olnud elus, oleks need kontaktid muidugi hoopis teistsugused. Kuid mul on sidemed Viljandimaaga, kust mu isa pärit oli. Ma istun ühes ettevõttes nõukogu esimehena, mille kontor asub Viljandis, mul on ka väike maatükike Saarepeedi vallas.
Ema poolt olen pärit Palamuselt ja selles piirkonna Jõgevamaa inimestega, eriti Saare vallaga, on mul väga head kontaktid.
Milline oli Teie lapsepõlvekodu Rootsis? Kas elasite kaksikelu?
Sündisin ja kasvasin eestikeelses kodus, 4-aastasena sain esimesed rootsikeelsed sõbrad. Ei tohi unustada, et paguluses on kogu aeg eksisteerinud kindel eesti ühiskond, mis rootsi, ameerika või kanadalaste ühiskonna kõrval on tegutsenud kõikidel aladel, nii hariduses kui noortetegevuses. Alustades koolidest, skautlusest, kirikutest, kuni niisuguste huvigruppideni, kes näiteks kirjamarke korjasid.
Väikses Lundi linnas oli üle 20 eesti organisatsiooni, mis tähendas seda, et iga eestlane pidi vähemalt kolmes või neljas liige olema! Stockholmis ja Göteborgis olid nii algkool kui gümnaasium, mujal elavad eesti noored pidid aga laupäeval, kui nende rootsi sõbrad olid vabad, minema täienduskooli.
Eestlaskond oli aga omavahel väga seotud, Lundis trükitud raamatuid telliti üle maailma.
Miks Te tulite Eestisse, kuidas see otsus küpses?
See on loomulik samm, et kui terve elu on elatud paralleelselt nii eesti ühiskonnas kui saatuse tõttu ka teises ühiskonnas, siis niipea kui see võimalus tekkis, vaatasin, mis oleks võimalik ja mõistlik teha. Juba 1980. aastate lõpul, kui sai tihemini suheldud, mõtlesin, et tuleb leida midagi, mis nii ühiskonnale kui ka endale annaks võimaluse midagi saavutada.
Mida väliseesti kogukond ütles?
Ma ei mäleta, et keegi oleks ütelnud, et ära mine, sest see oli nii selge, et mina lähen. Seda teadsid kõik mu ümber.
Põlvkond, kes on minust vanemad, rääkisid palju sellest, et tuleb tagasi minna, aga ma saan neist täielikult aru, see võõrsil oleku aeg läks väga pikaks. Kui oled juba 60 ja üle selle, sul on ümber pere ja sotsiaalne kindlustatus, siis pole nii kerge elukohta vahetada. Eestis polnud tollal arstiabigi, sellega tuli arvestada.
Kui palju aastaid varem oleks pidanud kojutulek olema?
See on muidugi spekulatsioon nii rääkida, siis me peame esmalt eeldama, et samad muudatused oleksid ühiskonnas tekkinud, aga see on levinud arvamus, et vähemalt kümme aastat.
Sellegipoolest on väga paljud, kes olid eesti ühiskonnas aktiivsed inimesed ja kes nägid seda kui loomulikku asja, ikkagi tulnud, et edasi töötada siin.
Kas me täna võime öelda, et siinne eestlaskond on aru saanud, et väliseestlaskond hoidis meie vaimsust üleval ja et vaimne eesti ei asunud kaua aastakümneid siin, vaid sealpool?
Kindlasti on neid, kes saavad aru, neid, kes saavad aru, aga ei taha seda tunnistada, ja ka neid, kes lihtsalt ei saa aru. Eks ta asus ka siin.
Kas ka seda ette heideti, et Teie eesti keel pole õige, samal ajal kui etteheitjate endi keel oli vene moodi läinud?
Oo jaa! Mulle öeldakse siiamaani, et mul on vanaaegne eesti keel, ma tean seda ise ka. Olen töötanud rahvusvahelises ettevõttes, kus igapäevane töö oli vähemalt kolmes keeles, mu abikaasa on rootslanna, seega kodus kaks keelt, mul lihtsalt peab olema eesti keeles puudusi ja vigu!
Mul on kodus sõnaraamat ?Uued eesti sõnad?, mis anti välja 1980. aastate lõpus Uppsalas. Mu poeg ütleb, et selles pole enam üldse uued sõnad.
Suhtlesite Rootsis elades kodueestlastega vabalt, ometi teades, et need, keda sinna lasti, pidid olema selleks midagi teinud?
Ma mõtlesin nii, et kehtigu läänelik seadus: niikaua kuni pole mõistetud kohut, ei saa mina mõista neid hukka, aga ma saan valida, kellega vähem või rohkem läbi käia. Samas pidid need ju olema ka inimesed, keda Eestil oli vaja, sest välja saadeti ikka kirjanikke, kunstnikke jne. Alati, kui mul keegi Eestist külas käis, nad muud ei teinud kui lugesid öö otsa ja hommikul vaatasid mind punaste silmadega. Nad teadsid, mida otsida.
Kui kõik sündmused oleksid toimunud kümme aastat varem, oleks hoopis lihtsam olnud. Nüüd oli terve põlvkond, kes elas suletud ühiskonnas, kus propaganda oli nii tugev. Seda usuti, samas vaadati ka, et tuleb kuidagi viisakalt ära elada, metsa enam ei lähe. Ka sellele küsimusele oli kümneid erinevaid vastuseid.
Kas olete Eesti eluga rahul ja kui palju suhtlete eesti poliitikutega?
Me oleme väga kaugele jõudnud, aga ei saa veel täitsa rahul olla. Järgmine samm on sama tähtis kui see, mida me siiamaani oleme astunud.
Suur töö on alles ees, et säilitada vabadus, saavutada liberaalsetel ühikondlikel põhimõtetel rajatud läbipaistev ühiskond, kus isikuvabadused on kohustustega tasakaalus. Me räägime sageli kodanikuühikonnast, aga pole veel selge, mida selle all mõtleme.
Ettevõtte juhina olen selgelt väljendunud, et ma ei soovi mingit politiseerimist! Valimas loomulikult käin, aga valin seda, kes saab õigeid asju tehtud, teades, et üksiki erakond ei täida kõiki funktsioone.
Kui palju osalete praegu ühiskondlikus tegevuses?
Olen Kaubandus-Tööstuskoja juhatuses, Tartu Lastekliiniku fondi juhtuses, siis Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse Regionaalarenduse nõukojas, Maaedendamise Sihtasutuse nõukogus ja International Wine & Food Society ning Commanderie de Bordeaux liige.
Lisaks veel mõned väiksed hobiasjad. Üldiselt saan endale taas lubada üliõpilaselu!
Aivar Kokk, Jõgeva maavanem:
Andres Koern on Põltsamaa veini toonud eestlaste lauale! Nii vahuvein kui mustikavein kui paljud teised sordid. Neid tarvitatakse Eestimaa kodudes, aga neid veine pakutakse ka paljudel vastuvõttudel!
Felixi Põltsamaa tehastest on kasvanud välja Eestimaa liider nii mahlade, konservide kui veini valmistamisel! Kuldrist antakse elutöö eest ja Andres Koern oli tõesti väga hea kandidaat, kõik komisjoni liikmed olid sellega nõus.
JAANIKA KRESSA
