Professor Aleksander Meos oli üks 20. sajandi esimese poole nimekatest Nõukogude Liidu keemikutest. Ta sündis 4. jaanuaril 1897 praeguses Tabivere vallas Raigastvere külas. Üks tema Jõgeval elavaid sugulasi Arnold Narits tunneb oma sugupuud päris hästi ja tema valduses olevatest paberitest on näha, et Aleksander Meos oli pärit suurest perest: tema talupidajast isal oli kahest abielust kokku 15 last. Temast kolm aastat vanem vend Johannes aga kirjutab mälestustes oma lapsepõlvest järgmiselt:
?Kaheteistkümneaastasena hakkasin lehmakarjas käima. Päeval olin karjas ja öösel aitasin rehte peksta, sest siis oli viljapeksmine veel suitsurehega. Üle öö oli rehi ? tõusime öösel kell üks ülesse ja töötasin kuni kella seitsmeni, siis ajasin karja välja, aga teised jäid edasi töötama.
Sügisel, kui kari lauta jäi ja vili sai pekstud, pandi linad ülesse ja hakkasime vend Mihkliga kahekesi käsimasinaga linu masindama. See töö kestis viis-kuus nädalat, siis algas metsast puu ja materjali vedu kevadeni välja.?
See oli päris loomulik, et lapsed töötasid kodumajapidamises kui täisinimesed, igaüks nii, nagu jaksas. Ja oli ka mõistetav, et suure pere ema jõud sageli enne otsa sai, kui lapsed suureks kasvasid. Tema rolli pidi üle võtma keegi teine, sest elu vajas elamist ja töö tegemist. See kõik on meile väga tuttav A.H. Tammsaare ?Tõest ja õigusest?.
Esimene maailmasõda jättis Meoste perele kaunis sügava jälje: niipea kui poistest keegi 18 täis sai, võeti ta kohe sõtta. Kui ka talus ühtki meest ei olnud, tuli ikkagi täita kõik kohustused riigi ees, pere toita ja talu ära majandada.
Aleksander Meose viis sõjakeeris Petrogradi, kus ta lõpetas eksternina gümnaasiumi ja 1929. aastal Leningradi Tehnoloogiainstituudi keemiateaduskonna. Loomupärane töökus ja andekus tegid temast oma eriala juhtfiguuri Venemaal. Aleksander Meose teadushuvid olid suunatud viskoos- ja polüvinüülalkoholkiudude uuringutele ja tootmisse juurutamisele.
Kui 1946. aastal asuti Eeesti NSV Teaduste Akadeemiat rajama, kutsuti siia akadeemikuks ka professor Meost, kes sellest aust aga loobus ja elu lõpuni Leningradi Tekstiiliinstituudi keemiliste kiudainete kateedri juhatajana töötas, olles tunnustatud teadlane ja õppejõud.
Aleksander Meose kaks last elavad Venemaal. Jõgeva inimesed aga peaksid väga hästi mäletama professori õetütart, käsitööõpetajat Anni Saart, sooja ja särasilmset inimest.
Professor Meos suri 25. veebruaril 1971.
Teisipäeval esitletav raamatuke on katse tutvustada eestikeelsele lugejale üht Venemaal töötanud teaduse suurkuju, kes oli eestlane. Kõik huvilised on oodatud!
HELI JÄRV
