Tänavu juuni algul möödus kolmkümmend aastat jõulise joomarlusevastase võitluse käivitamisest toonases Mihhail Gorbatšovi juhitavas Nõukogude Liidus. Alkoholi pruukimist miinimumini viia püüdnud poliitika, mida rahvas “juunipöördeks” kutsus, avaldus ka tolleaegse Jõgeva rajooni mitmetes eluvaldkondades.
Tugevnes karskuspropaganda ning avalikes kohtades vägijookide pruukijaid hakati silmapaistvalt karmilt kohtlema. Talongide alusel lubati igal täiskasvanul osta pool liitrit viina kuus. Liialdused joomarluse ohjeldamiseks vastu võetud seadustes ja nende ellurakendamises sundisid inimesi sageli kavalust appi võtma ja vahel ka olukorda enda huvides ära kasutama.
Ees- ja perekonnanimed lehes
Lähiajaloo selgitamiseks niipalju, et võitlusele alkoholismiga pani aluse Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei otsus, NSVL Ministrite Nõukogu määrus ja NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadus joomarlusest ja alkoholismist jagusaamiseks. Eesti NSV-s hakkas 1985. aasta 1. juunist kehtima seadus “Joomarluse ja alkoholismivastase võitluse tugevdamise ja puskariajamise likvideerimise abinõude kohta”.
“Sõjale” joomarlusega reageeris aktiivselt ajakirjandus. Ajalehes Punalipp avaldatud intervjuu Jõgeva rajooni täitevkomitee siseasjade osakonna ülema miilitsamajor Leo Laevaga kandis pealkirja “Maa põlegu joomarite jalge all”. Miilitsaülem loetles usutluses üle paarikümne inimese (ees-ja perekonnanimedega), kes avalikus kohas joobes viibimise eest kinni peetud. Positiivse näitena uue suhtumise mõjust märkis ta, et rajooni laulupäeval, Pedja jõe mängudel ja Põltsamaa jõe mängudel ei kohanud miilitsatöötajad ja rahvamalevlased ühtegi taaruvat kodanikku.
“Meie kõigi ülesanne on vabastada ühiskond joodikutest, neist väärastunud moraali ja kõlblusega ühiskonnaliikmetest, panna resoluutselt maksma enamuse kaine mõistus alkoholiuimas vähemuse üle,” kirjutas kohalikus ajalehes rajooni prokurör Andrus Siibak.
Peatoimetaja asetäitja Gunnar Isotamm seostas arvamusloos “Joodikutele antakse vatti” joomarlust tõrjuvate seaduste kehtima hakkamise tähtpäeva 1. juuni samal päeval tähistatava lastekaitsepäevaga. “Paraku ongi alkoholismi vastu võitlemine sõna kõige otsesemas mõttes seoses laste kaitsmisega. Ebardid, raskete vaimsete ja kehaliste puuetega inimlapsed on kui elav, rahvaid alkoholikatku eest hoiatav ja ka süüdistav näide,” tõstatas ajakirjanik probleemi, mis seoses joomarlusega aktuaalne igal ajal.
Veinidega ei juhtu vaadis midagi
Alkoholismivastase poliitika tagajärjel nõuti kohe veinide tootmise ja müügi lõpetamist praeguse Põltsamaa Felixi eelkäijas ETKVL Põltsamaa Põllumajanduskombinaadis. Peagi tuli ka käsk saata kõik veinivarud Venemaale söödapärmitehasesse.
Kombinaadi toonane direktor Väino Linnuste seda korraldust õnneks ei täitnud. Sellega kaasnes küll Moskva-poolne kriitika, kuid veinivarud jäid alles. Õnneks ei juhtu veinidega vaadis seismisel midagi halba. “Vastupidi, veinimeister maitses veine ja veinid olid järjest enam omandamas küpsemat ja paremat maitset,” meenutas Põltsamaa Põllumajanduskombinaadi peafinantsist ja praegune Põltsamaa Felixi personalijuht Helgi Žukovitš.
Positiivne külg – aastakäiguveinid
“Nõukogude ajal oli vaja kiiresti veini müüa. Vein pidi valmima kolme-nelja kuuga. Piiritust lisati juurde, ja siis turule. Arvestades seda, sai naturaalset veidi väga vähe toota ja sellelegi anti aega vaid üks aasta laagerduda. Alkoholismivastase poliitika tulemusena oli aga võimalik teada saada, et ka puuvilja- ja marjaveine on võimalik pikalt laagerdada ning nii väga head tulemust saada. Nii avanes ka “juunipöörde” positiivne külg, mis pani aluse aastakäiguveinide tootmisele. Esimene eliitvein Põltsamaa Kuldne 1986 toodi turule juba taasiseseisvunud Eestis üheksakümnendate aastate algul. Teadliku ja järjepideva aluse aastakäiguveinide valmistamisele pani Põltsamaa Felixi esimene direktor Andres Koern,” rääkis Žukovitš.
Tulles tagasi 1985. aasta ja sellele järgnenud aastate olustiku juurde, ütles ta, et veinitootmise lõpetamisest tingitud majandusliku kahju korvas mõneti konservi- ja mahlatootmise areng.
“1985. aastal alustati mahlapressimise ja -kontsentreerimise tsehhi ehitust. 1987 tehti seal katsepartii. Nende seadmete soetamisel oli eelkõige silmas peetud mahla pakendamise kui raske füüsilise töö üleminekut automatiseerimisele, nii veinide tarbeks kui ka mahlade pakendamisel võeti kasutusele tetrapakk.”
Helgi Žukovitši sõnul alustati veinide tootmist Põltsamaal 1989. aastal ja uue mahlapressimise liinilt tuli mahl ka veinide valmistamiseks.
Õnneks sai alkoholismivastane poliitika peagi kiire lõpu ja veinide tootmist taasalustati 1989. aastal ning uuelt mahlapressimise liinilt tuli mahl ka veinide valmistamiseks.
Loodi ühiskondlikud narkoloogiapostid
Pajusi kolhoosi veinitehases jätkus veinide valmistamine aga hoolimata totaalsest võitlusest joomarlusega. “Võimalik, et kolhoosi ettevõttele riiklikud korraldused ei kehtinud või oli nutikas majandijuht Peeter Meriläinen mõne kavaluse leidnud,” lausus veinitehases töötanud praegune MTÜ Jõgevamaa Ühistranspordikeskuse juhatuse liige Heldur Lääne.
“Algul müüsime veine tehasest. Hiljem selline kauplemine siiski keelati, mistõttu käisin veine müümas autost Kütimäel. Ostjaid oli väga palju ning nad tulid paljudest Eesti paikadest,” lisas ta.
Jõgeva rajoonihaigla psühhiaatri Jaan Olari sõnul tuli alkoholismivastase poliitika elluviimiseks majandites ja ettevõtetes luua ühiskondlikud narkoloogiapostid. “Korraldus tekitas erinevaid arvamusi. Jõgeval käinud psühhiaater Anti Liiv, kes oli Tallinna psühhiaatriahaigla narkoloogiaosakonna baasil 1985. aastal loodud iseseisva raviasutuse (Wismari haigla) peaarst, toonitas aga vestluses minu ja psühhiaatriaõe Laine Lauriga, et üleliidulisi seadusi tuleb korrektselt täita. Koos rajoonijuhtide ning õigus- ja korrakaitsetöötajatega käisin sageli pidamas loenguid alkoholi kahjulikkusest. Mäletan, et iseäranis aktiivselt tehti sellist selgitustööd toonases Jõgeva näidissovhoosis. Mind kavatseti kaasata ka reididele joobes inimeste tabamiseks ja kohe kohapeal ekspertiiside tegemiseks. Küsisin arvamust kohtupsühhiaatria asjatundjalt dotsent Vaino Vahingult, kes ütles, et objektiivsete tulemustega ekspertiise saab teha raviasutustes, kus selleks vajalikud tingimused. Võtsin Vahingu seisukohta arvesse.”
Olari märkis, et mitmed liialdused Mihhail Gorbatšovi ajal algatatud võitluses joomarlusega olid tingitud eestlaste iseloomu kodeeritud kalduvusest täita “Moskva korraldusi Preisi täpsusega”.
“Mu õppejõud, professor ja akadeemik Jüri Saarma on öelnud, et legaalse alkoholi toomise keelustamine või märkimisväärne piiramine soodustab alati salaalkoholi tootmist. Näiteks Soomes hakati keeluseaduse ajal taludes ohtrasti puskarit tootma ja tarbima, mille tagajärjel paljud inimesed haigestusid ja surid,” lausus Olari.
Appi võeti isegi jäätis
Eesti NSVs oli mõnikord tavaks pärast töist nõupidamist jätkata arutelu vabamas õhkkonnas ja lõõgastuseks ka klaasike või pitsike joovastavat jooki tarbida. Jõgeva külanõukogu esimehe Olavi Annuki sõnul oli selline tava ka saadikute päevadel.
“Kaheksakümne viienda aasta 1. juulil kogunesid külanõukogude esindajad Kuremaa lossi. Tänapäeva mõttes koolitusele ehk siis tsiviilkaitseteemalise filmi vaatamine jne pidi järgnema seltskondlik koosviibimine. “Kraadiga” joogid olid selle jaoks juba ära tellitud. Mõtlesin, mis uues olukorras teha. Küsisin nõu Suure Isamaasõja veteranilt Karl Kärbilt, kes marssinud ka 1945. aasta võidupühaparaadil Moskvas. Olin seisukohal, et sellise “kindla” mehe arvamusele on julge toetuda. Karl leidis, et kangemad joogid tuleb kasutusele võtta.
Lahenduse leidsime koos Kuremaa söökla juhataja Õie Pritsoniga, kes alkohoolsetele jookidele jäätist lisas ja kokteilid valmistas. Mõtlesin, et küllap keegi kaevata jõuab ja mind kutsutakse rajooni parteijuhi Alfred Küti juurde vaibale. Möödus aga päev, teine ja kolmaski, kuid sanktsioonid jäid tulemata.”
Leinatalitajana on Olavi Annukil meeles peied, kus lahkunu mälestuseks tõsteti kohvitassid, millesse kohvi sisse oli lisatud kangem kraam.
Jõgeva naisettevõtjal on meeles ema juubel, kus laual erinevat värvi kokteilid. “Arvestades head maitset, proovisin neid ohtrasti. Mõju oli selline, et hakkasin kõva häälega õnnitluskaarte ette lugema,” meenutas ta.
Oma noorusaastatel rajooni parteikomitees töötanud jõgevalanna märkis, et tugevad piirangud alkoholipruukimisele võisid mõneski joovastavate jookide vastu huvi tekitada, sest keelatud vili on ju sageli magus.
Vaatamata joomarlusevastase võitlusega kaasnenud liialdustele ja koomilistele olukordadele, oli alkoholi tõrjuval poliitikal siiski piisavalt tugev mõju
Näiteks kui aastal 1984 tarbiti Eestis elaniku kohta keskmiselt 10,8 liitrit alkoholi, siis 1986. aastal vähenes see näitaja 7,5, ja 1987 6, 4 liitrini.
JAAN LUKAS
