Tulevane kindral Aleksander Tõnisson sündis 17. aprillil 1875. aastal Peedo talus Jõgevamaal Puurmani vallas Pööra külas. 2002. aastal püstitati Kaitseliidu Jõgevamaa maleva algatusel tema sünnikohta mälestuskivi.
Peres neljanda lapsena sündinud Aleksandrile sai esimeseks kohustuseks karjatada talule kuuluvas metsas loomi. Sealt pärineb väidetavalt ka tema austus puude vastu: samas metsas leiduvat veel tänaseni noore karjapoisi istutatud kaski ja kuuski. Koolipõlv algas tal kodu lähedal Saduküla algkoolis ja jätkus Põltsamaa Aleksandrikoolis. Tingitud perekonna majanduslikust kitsikusesest, tuli andekal noormehel valida edasiõppimiseks tasuta kroonuõpe Vilno sõjakoolis. Selles nn junkrutekoolis oli erandina teistest Venemaa sõjalistest õppeasutustest võimalik ohvitserikutse saada ka mitteaadlike peredest pärit noormeestel. Seetõttu said samas koolis oma sõjalise väljaõppe ka enamik meie Vabadussõja kõrgematest juhtidest.
Sünnimaale kutsuti 1917
Vilno junkrukoolis õpetati Aleksander Tõnissoni õppimise ajal peale sõjaliste ainete ka üldaineid – geograafiat, matemaatikat, füüsikat ja ajalugu. Tolleaegsete õpilaste mälestuste järgi paistis Vilno junkrukool silma eriti range distsipliini poolest, mistõttu seda ka “Smorgoni akadeemiaks” kutsuti (Smorgonis asus nimelt Venemaa tsirkusekarude dressuuri kool – toim.).
Aleksander Tõnisson lõpetas kooli 1899. aastal alamlipnikuna ning alustas teenistust rooduülema abina, mis tähendas ränka tööd sõdurite sõjalise väljaõppe ja rividrilliga.
1904. aastal puhkenud Vene-Jaapani sõja lahingutegevuses ta ei osalenud, kuigi viibis oma polguga sõjategevuse piirkonnas.
Esimeses maailmasõjas kandis Vene armee ohvitserkond väga suuri kaotusi, mis aga tähendas noorematele ohvitseridele, kes lahinguis ennast tõestasid ja ellu jäid, tavapärasest kiiremat edutamist. 1914. aasta septembris nimetati Tõnisson rooduülemaks ja juba sama aasta detsembris pataljoniülemaks. 1916. aasta sügisel omistati Tõnissonile isegi alampolkovniku aukraad vapruse eest, mille aluseks oli “Keiser Nikolai II nimeline tänu kiiduväärt töö eest lahinguväljadel”. See eriline autasustamine oli seotud põhiliselt kangelasliku läbimurdmisega saksa kahekordsest piiramisrõngast Ida- Preisimaal Augustovo metsades, kus oli üheks juhtivaks ohvitseriks tol ajal veel kapteni aukraadiga Aleksander Tõnisson.
1917. aasta kevadel asuti Venemaal pärast Veebruarirevolutsiooni rahvusväeosasid looma, polkovniku aukraadis Tõnisson kutsuti aga sünnimaale 1. Eesti polgu ülemaks. Ta kehtestas selles väeosas kõrge rahvusliku vaimu ja range distsipliini, mis ei lasknud seal võimutseda tollel ajal kogu Venemaal laialt levivatel bolševistlikel ideedel. Sellest kõige esimesest puht eesti polgust käisid läbi ka paljude hilisemate Eesti rahvusväeosade ohvitserid ja sõdurid. See Eesti rahvusväeosa tegutses, kuni Saksa okupatsioonivõimud selle 1918. aasta kevadel laiali saatsid.
Vabadussõja ajal Viru rinde ülem
Vabadussõja ajal oli Aleksander Tõnisson kõige raskema Viru rinde ülem, seda kuni Tartu rahulepingu sõlmimiseni. Rindejuhatajana oli ta oma teenistuses nõudnud kõigilt oma alluvatelt ülimat täpsust, käsuliini ja määrustiku ranget lausa pedantset täitmist. Seetõttu austasid teda ülemused ja kartsid alluvad. Samas oli ta oma alluvate suhtes küll nõudlik, kuid õiglane.
Kindral Aleksander Tõnissoni teeneid Vabadussõjas tunnustati kõrgelt: Vabadusristi L/l. , Kotkaristi I klassi mõõkadega ja Eesti Punase Risti kõrgeima aumärgiga.
1920. aastal, juba rahu ajal edutati ta Eesti Vabariigi sõjaministriks, kuid naasis sealt peagi oma vana “kodudiviisi” ülemaks.
Kaks korda kaitseminister
Teist korda kutsuti kindral Tõnisson kaitseministriks 1932. aastal. Selles ametis oli ta kuni sõjateenistusest vabastamiseni ja Tartu linnapeaks nimetamiseni 1934. aastal. Nii majanduslikult kui ka poliitiliselt olid need meie riigile vägagi rasked aastad. Eestit vapustasid nii ülemaailmne majanduskriis kui ka sisepoliitiline põhiseaduslik kriis. Sõjaväe juhtkonnas kajastus see vabadussõjalaste ohvitseride, nn vapside liikumise näol. Muidugi ei jäänud see mõju avaldamata neil aastail Aleksander Tõnissoni ministeeriumi juhitud Eesti kaitseväele. Sellest hoolimata tehti ka sel ajal tema juhtimisel suur töö ära Eesti kaitseväe väljaarendamisel ning juhtiva kaadri kasvatamisel.
Saanud 1934. aastal Tartu linnapeaks, püstitas Aleksander Tõnisson seal linna prioriteetideks hariduse, heakorra ja hoolekande. Nii ehitatigi sellel ajal Tartusse uued koolimajad Riia ja Salme tänavale. Amortiseerunud ja näotu postijaama asemele Riia mäel ehitati esinduslik Kaitseliidu hoone, kus praegu tegutsevad Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused.
Tartu muutus kaunimaks
Linna ja maakonna kasvava elektrivajaduse rahuldamine saavutati turbakütusel töötava Ulila elektrijaama laiendamisega. Linna senisest puhtama veega varustamise tagas uus pumbajaam ja Õpetaja tänavale ehitatud
Tänu Aleksander Tõnissoni linnapeaks olemise ajal tehtud laialdastele haljastustöödele muutus Tartu tõeliselt roheliseks linnaks.
Aleksander Tõnissoni juhitud Tartu linnavalitsus avaldas ka austust ja tänu linnale kuulsust toonud inimestele. 1936. aastal kingiti kirjanik Oskar Lutsule majakrunt Riia tänavale; järgmisel aastal kingiti helilooja Juhan Simmile krunt Lutsu krundi kõrvale. 1939. aastal kingiti korter helilooja Miina Härmale ja luuletaja Anna Haavale.
Aleksander Tõnissoni viis ja pool aastat kestnud tööd Tartu linnapeana võib kokkuvõtlikult hinnata sõnadega töökus, kohusetunne, kvaliteet ja korraarmastus. 1. detsembril 1939 määras vabariigi president kindralmajor Aleksander Tõnissoni oma käskkirjaga Tallinna ülemlinnapeaks.
Lühikest aega pealinna juht
Sellega soovis president tõenäoliselt hoida oma lähikonnas inimest, kes oli kindel ja tugev isiksus ning üldtuntud väljapaistva sõjaväelase ja võimeka omavalitsustegelasena. Sest ajalooliselt oli see Eesti Vabariigile ülimalt ohtlik ja keeruline aeg. Nõukogude Liidule loovutatud baasides paiknesid arvukad väeosad. Tallinna reidil olid ankrus Nõukogude sõjalaevad. Kodumaale lahkusid sakslastest ja baltlastest ümberasujad. Euroopa sõjast tingitud majanduslik ebakindlus ja paljude vajalike tarbekaupade sisseveoblokaad vajutasid linna elule oma ränga pitseri. Sellest hoolimata, et Aleksander Tõnissoni aeg Tallinna ülemlinnapeana jäi lühikeseks, jõuti siiski linna heakorra osas ja korteriküsimuste lahendamisel palju ära teha. Üks olulisemaid oli lauluväljaku ja loomaaia rajamise plaan.
Ametlikult vabastati Tõnisson Tallinna ülemlinnapea kohalt 1940. aasta 27. juuli käskkirjaga, millele oli alla kirjutanud tolleaegne okupatsioonivõimude peaminister Johannes Vares-Barbarus. Teenekas Vabadussõja kangelane ja riigitegelane arreteeriti 3. detsembril, millele järgnesid pikad ja kestvad ülekuulamised. 1941. aasta 8. juunil toimus NKVD surmatribunali kohtukomejant. Kohtuotsus viidi täide 30. juunil Tallinnas, seega ajal, mil sõda Saksamaaga oli juba alanud.
Möödus hulk aastaid, alles 1989. aastal tühistati Aleksander Tõnissonile langetatud surmaotsus ja kriminaalasi lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
Kindralmajor Aleksander Tõnissoni mälestuskivi pidulikul avamise tseremoonial Metsakalmistul 1998. aasta 12. veebruaril.mängis Kaitseväe orkester, osalesid kaitsejõudude, Tallinna ja Tartu linnavalitsuse ja poliitiliste ühenduste esindajad.
ARVI LIIVA
