Tänavuse aasta rohkele medalisajule tiitlivõistlustel heidab varju teadmine, et vikatimees on teinud laastamistööd. Ainuüksi kuulitõukajatest on läinud igavikuradadele Arnold Viiding, Heino Lipp ja nüüd ka Aleksander Tammert (sen). 27. oktoobril rabas teade Aleksandri surmast kui valus piitsahoop, kuigi tänavu surmasõnumid enam ei üllatagi. Vahel tunned ennast seisvat justkui saatjana perroonil, lehvitades või jälgides nõutult, kuidas minnakse teele, kust enam tagasi ei tulda. Kurb on asjaolu, et iga lahkuja viib sinust midagi kaasa, ikka hõredamaks jääb su ümber… Kuni oled üksi ja valmistud omakorda ärasõiduks. Kui Arnold Viiding suri 95-aastaselt, siis Aleksander polnud veel kuuekümnenegi. Lahkus huvitav, ideedeküllane, väga kontaktne ja vahetu suhtleja oma parimas loomeeas.
Minu kirjutuslaua kohal ripub foto hetkest, kui kaks aastat tagasi Sõpruse pargis austasime skulptuuri “Tee Olümposele” jalamil Ateena Olümpiamängude sangareid. Näib, et Jüri Jaanson küsib abikaasa Tatjanalt, kuidas talle rukkipärg pähe sobib. Indrek Pertelson on keskendunud nagu enne otsustavat heitlust. Maavanem Aivar Koka pilk on suunatud kaugusse. EOK president Mart Siimann ja Villu Reiljan jagavad viimaseid uudiseid. Rivi keskel seisavad kaks Aleksandrit ? isa ja poeg. Pojale isa nime panek on ettehooldest tulenev ettevõtmine. Isa väärikad teod kannab poeg edasi ja rohkendab neid. Just siin fotol on Aleksander (jun) pärjatud kui Ateena olümpia pronksmedali võitnud kettaheitja. Isa unistus oli täitunud. Selle, mis temal ei õnnestunud, tegi teoks poeg. Valikud olid õiged ja õigel ajal tehtud. Isa oli poja sporti toonud ja sport oli jäänud poja ellu.
Aleksander Tammert (sen) oli õnnelik, ta mõtted olid lennukad ja omasid eriti nüüd veel erilist kaalu. Oli ka palju kuulajaid.
Eelmine ja tänavune aasta kinnitasid veelgi meie tandemi läbilööki. Virgilius Alekna, Gerd Kanter ja Aleksander Tammert (jun) valitsevad maailma kettaheiteringides. Kõige valusam on selle juures asjaolu, et kõik kolm on erineval kombel ja ajal saanud nõu Aleksander Tammertilt (sen). Tema näpunäiteid on kuulanud nii Virgilius kui Gerd, oma pojast rääkimata. Gerd ise tunnistas, et Aleksander oli tema kolmas treener ja just tema kaudu sai ta ennast tundma kettaheitjana.
Nii et me kaotasime mitte ainult kuulitõukaja, kes nelikümmend aastat tagasi võitis Euroopa juunioride meistritiitli, vaid juurdleva treeneri, kellel oli heidetes- tõugetes rohkem asja kui ainult oma poega treenida.
Tänavu pidi Aleksander Tammert (sen) tunnistama, et ka tema eksis (muide, kõikvõimalikes ennustustes oli talle raske vastast leida). Ta oli kindel, kui Kanter tema pojalt Eesti rekordi kettaheites üle võttis, et poeg seda enam üle ei heida. Lihtsalt Eesti kettaheite ajaloos polnud sellist juhust veel olnud. Aga poeg arvas teisiti. Võttis kätte ja heitis ennast kevadel nii seitsmekümnemeetrimeeste hulka kui ka võttis Kanterilt rekordi tagasi ja asus maailma kettaheitjate hooaja edetabeli liidriks.
See kõik andis isale jõudu vastuhakuks süvenevale haigusele, aga siiski ei olnud heitjate vanemtreener Euroopa meistrivõistluste ajal staadionil, vaid haigevoodis. Ta ennustas Virgiliusele võitu ja pojale pronksmedalit.
Kui aga eesti mehed saavad sellelt auväärselt võistluselt kettaheites hõbeda ja pronksi, siis peab ja vanemtreeneri süda rõõmustama. Aga tema jaoks algas otsustav heitlus ja vanemtreenerit ei nähtud enam staadionil, isegi mitte oma auhinnavõistlustel, kus kahekordne olümpiavõitja, maailma ja Euroopa meister Virgilius Alekna omaimeliste kettakaartega haiglapalatisse justkui sõnumi saatis: pea vastu, oleme Sinuga, õpetaja.
Nüüd teda enam ei ole. Tõtlik mees on peatunud. Ta ei räägi enam midagi. Ta ei vaata enam otsa.
Aga meil on väga palju, mille üle mõelda. Kes oli Aleksander Tammert (sen)? Kas me alati mõistsime, kus on tema nali nalja pärast, kus valu pärast? Mida sisaldavad tema kommentaarid, järeldused? Kas me võtsime omaks tema mõtteid? Kasvõi öelduna Põltsamaal Heino Lippu meenutava tahvli avamisel või Jõgeval staadioni ehitamise eel nõu andmas.
Tal oli huvitavaid ettepanekuid, seda ikka lootuses, et rajatav staadion oleks enam võistlejatekeskne ja poleks paha, kui võistlema tulevad heitjad-tõukajad tajuvad, et nende tingimustele on mõeldud. Ta rääkis veenvalt, aga kuulajaid kahjuks seekord polnud.
Ta oli kurb, kui pidi rääkima kurtidele kõrvadele… Meie heitjate- tõukajate paremad päevad on veel ees, armastas ta öelda.
Põltsamaale Sõpruse parki tekkis taas mälestuspuu. Tänavu juba kuues. Lennart Meri, Mikk Mikiveri, Jaan Eilarti, Heino Lipu, Robert Kreemi puude kõrvale ka Aleksander Tammerti (sen) mälestuspuu. Selle puu istutas ta 1973. aasta kevadel ise, kui parki istutati esimesed puud. Kaheksa aastat tagasi tõi ta poja parki ja kaks Aleksandrit istutasid siis isade ja poegade puu.
Neljapäeval, hingedepäeval värelevad mälestuspuude all tulukesed, ka Aleksander Tammerti (sen) mälestuspuu all…
ANTS PAJU
