Kui kõik läheb nii, nagu looduskaitseühing Kotkas plaaninud, söövad Alam-Pedja luhtadel juba sellel suvel lihaveised. Tõenäoliselt on need šoti mägiveised ja neid on 51.
Millal need elukad luhtadele jõuavad, selgub siis, kui loomade ostmiseks korraldatud hange läbi. Nimelt on looduskaitseühing Kotkas loomade ja niidutehnika hankimiseks taotlenud Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist 151 387 ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) keskkonnaprogrammist omafinantseeringu katteks 26 718 eurot, soovitud toetust antakse 100 protsendi ulatuses.
Projektiraha kõrval on looduskaitseühingul vaja veel välja käia mitu tuhat eurot nii traktori ostmiseks kui mitmete muude loomapidamises vajalike vahendite soetamiseks.
Luhad sobivad šoti mägiveistele
Looduskaitseühingu Kotkas projektijuht Jaak-Albert Metsoja kinnitusel sobivad lihaveised poollooduslike koosluste hooldajatena paremini kui piimakari, sest lüpsilehmi pole võimalik pidevalt pikki vahemaid edasi-tagasi lüpsile ajada. “Teisalt ei saa luhtadele ja nende lähedusse rajada loomapidamishooneid. Lihaveised, eriti šotlased, on ilmastikule vastupidavad ja neid saab pidada ületalve vaid kerge katuse all. Kaasa aitavad ka looduslikud puistud, mida Alam-Pedjal nii luhtadel leidub. Loomadele on nimelt vajalik nii pakase- kui päikesevari. Ka ei ole šoti mägiveised väga pirtsakad toidu suhtes ja seetõttu sobib neile luha lopsakas, kuid üsna kore sööt,” tõdes Metsoja.
Tema sõnul on 51 looma Alam-Pedja mastaape arvestades just selline arv, kelle kohalolu on juba näha ja kes ka luhtade hooldamisse reaalselt panustada suudavad. “Alustuseks oleks rohkem loomi aga palju. Hiljem, kui asjad sujuma hakkavad ja kari suureneb, jätkub kindlasti alasid, kus loomi suveperioodil karjatada.
Üks korralik ja tugev tõupull on karja ja selle juurdekasvu alus – ühe pulli tervisest ja vastupidavusest sõltub kogu karja edasine püsimine, vähemalt alguses.
51 looma hulgas on kindlasti umbes 30 ühe-kaheaastast pullikut, umbes kümme tiinet lehma või mullikat ja kümme paaritusealist mullikat.”
Alustatakse väiksemate aladega
Tema sõnul on need arvud peale tõupulli ligikaudsed, sest täpne karja suhe selgub, kui hakatakse konkreetsemalt loomi hankima.
“Pullikute kaunis suur arv võimaldab oluliselt väiksema väljaminekuga (ka tõupuhas pullik on oma neli-viis korda odavam kui täiskasvanud pull või lehm) hankida suure hulga koosluste hooldajaid, kes oma isu ja loomühikute arvu poolest on ühe-kahe aastaga täiskasvanud looma eest väljas. See võimaladab ka sama loomade arvu juures alustada esmalt veidi väiksematel aladel ja tegevuse käivitudes kohe kõrvalolevaid alasid kasutusse võtta. Paaritusealiste mullikate kohta kehtib ka sama jutt – hankida on odavam, lähiaastail täiskasvanud looma eest väljas ja annavad järglasi. Tiine lehma ostmine on aga nagu kingituse saamine – ostad ühe, saad kaks. Kingitusega tuleb muidugi väga ettevaatlik olla. Loomadega tegelejas hoolitsuse ja tähelepanu kasvatamine tagab ka hilisema loomade heaolu,” rääkis Jaak-Albert Metsoja.
Hooldaja peab olema lähedal
Plaan loomad hankida oli Kotkal ammu, kunagi on ka vastav projekt kirjutatud. Tookord polnud see võimalik, sest Robert Oetjen ja Jaak-Albert Metsoja ei ela kohapeal. Loomi saab pidada ainult siis, kui on kohapeal elav inimene, kes neil silma peal hoiab.
Nüüd on Viljar Ilves kitsekasvatusega Raudojal käe juba n-ö valgeks saanud ja ei pelga ka suuremaid loomi. Ta on uurinud lihaveisekasvatajate kogemusi ning valmis loomade eest hoolitsema.
Kui on veevaene aasta, siis on loomad hiliskevadel ja eelkõige suvel luhas, loomade hooldaja kodust mitu kilomeetrit eemal. “Loomi peetakse karjaaiaga ümbritsetud alal ja järelevaataja käib nende juures iga päev. See on vajalik nii loomade käekäigu kontrollimiseks kui ka selleks, et nad omapäi olles liiga metsikuks ei muutuks,” rääkis Jaak-Albert Metsoja.
Looduskaitsealal liigub palju külastajaid, samuti kalamehi mööda Emajõe veeteed. “Loodame, et ka nemad tunnevad loomade vastu heatahtlikku huvi ja kui midagi kahtlast märkavad, teavitavad Viljar Ilvest või riiklikke looduskaitsestruktuure. Samuti on lisaks hooldajale aladel liikumas nii Ihamaakingu talu peremees kui meie looduskaitseühingu liikmed, olgu siis niitmistööde korraldamiseks, luhtade teaduslikuks uurimiseks või loodusõpperetkedel,” lisas ta.
Talvesööta võimalikult palju luhtadelt
Loomulikult tahab Kotkas võimalikult palju talvesööta varuda Alam-Pedja luhtadelt. “Selleks tarbeks sai käesoleva projekti raames hangitud ka koosluste hooldamiseks sobivat niidutehnikat, millega nii heina kui silo varuda.
Selline otsene vajadus loomadele luhtadest sööta varuda paneb kindlasti ka pingutama, et varutud saaks õigel ajal ja õiges kohas. Sööda kvaliteet on loomadele väga tähtis ja vajadusel oleme valmis vähemalt mingi koguse head talvesööta hankima ka väljastpoolt kaitseala, aga seda ikkagi siis, kui on selge, et näiteks vihmasel suvel luhast head sööta ei saagi,” rääkis Metsoja.
Hundile liiga suur saakloom
Loomad talvituvad võimalikult lähedal Viljar Ilvese elukohale. “Ka kevade esimesel poolel, kui luht on üle ujutatud, viibivad loomad Palupõhja küla ja sinna viiva tee äärsetel aruniitudel, kuhu vesi ei ulatu.
Talvised tarad tulevad Palupõhja viiva tee äärsetele aruniitudele, konkreetne talvituskoht on vahetult loomade hooldaja läheduses ja seal kohandatakse neile vähemalt selline varjualune, mille juurde nad süües koguneda saavad.
Üldiselt on teada, et šoti mägiveised on tõesti külmale vastupidavad, eriti kui nad saavad varjumiseks looduslikke puudetukkasid kasutada.”
Vaenlasteks on loomadele kindlasti hundid ja loomulikult ka kahejalgsed, kes arvavad, et võiks endale väheke toitu võtta.
Jaak-Albert Metsoja hinnangul pole neid riske võimalik lõpuni maandada. “Täiskasvanud mägiveis on aga hundile pigem liialt suur saakloom, ka võtavad veised üsna kenasti ringkaitsesse. Jälgida tuleb muidugi, et noorloomad karjast eemale ei satuks. Kahejalgseid vaenlasi on alati keerulisem eemale hoida kui neljajalgseid, siin aga aitavad nii igapäevane kohalolu kui alast hoolivate inimeste silmad, loomulikult ka projekti tegevuste tutvustamine avalikkusele. Kus on palju positiivset huvi ja kaasamõtlemist, seal jääb vaenamisele vähem ruumi.”
Kindlasti ei saa Alam-Pedja luhad järgmistel aastatel nii hästi karjatatud, et niita polegi vaja.“Praegused PRIA toetused ei soosi järelkarjatamist ja seepärast tuleb osad alad eelkõige karjatamisega hooldada. Luha biomass on võimas ja ka tänu sellele on oluline, et loomad saaksid seda hävitama asuda pigem varakult – pilliroog ja isegi tarnad on siis ka neile rohkem mokkamööda. Hilisem järelniitmine võib olla vajalik, kui loomad kogu ala ühtlaselt puhtaks ei söö.
Ühe abinõuna selle vastu on kindlasti võimalik rajada kopleid – loomi ei lasta korraga liiga suurele alale, vaid pigem lastakse ala võimalikult tühjaks süüa ja siis aetakse loomad järgmisse koplisse. Plaanis on rajada mitmeid kopleid ja paigaldada kokku 12 kilomeetrit karjaaedu.”
Alam-Pedja luhtadele lihaveised
*51-pealine kari:
*üks tõupull
*umbes 30 ühe-kaheaastast pullikut
*umbes kümme tiinet lehma või mullikat
*kümme paaritusealist mullikat
*Paigaldatakse 12 kilomeetrit karjaaedu
*Rajatakse varjualused
*Ostetakse erivahendeid, traktori soetab MTÜ ise
Kolhoosiajal aitasid karja valvata väledad jalad
Palupõhjas sündinud ja kasvanud Elvi Narits on karjatanud koolilapsena kolhoosi noorloomi. Esimesel aastal toodi mai lõpus 75 looma, järgmisel aastal 85. Karjatati karjamaadel, algul luhta ei viidud. Aeda ega koera ei olnud, ainult karjalapse väledad jalad.
Loomad olid öösiti Jaago talu karjakoplis, kus oli ka varjualune. Elvi Narits rääkis, et septembris, kui tema kooli läks, karjatas isa loomi edasi ka luhal ja küla heinamaadel. Ükski loom ei uppunud.
Puhja kolhoosi kari oli Reku pool. Puhjas ei olnud hooldaja pidevalt kohal, sest loomadele oli aed ümber ehitatud. Kui kari sai jooksu, siis loomad metsistusid ja osa mullikaid ei tahtnud sügisel enam koju minna.
Noorloomi on Palupõhjas ka varem karjatatud.
HELVE LAASIK
