Betti Alveri muuseumis saab veel nädal aega vaadata akvarellist Eike Salu isikunäitust “Ahvenamaa suved”, mis võtab omapärasel viisil kokku autori ühe eluetapi.
Nii, nagu hiljuti samas paigas toimunud Riina Lastiku näituse puhul, jääb ka Eike Salu näituse puhul üle üksnes imestada, et tegemist on autori esimese isikunäitusega, sest mõlemad nimed on ju Jõgevamaa kunstipublikule rohketelt näitustelt ammu tuttavad. Ent need on olnud grupinäitused. Üksnes oma piltidega ja iseenda eest kõnelda on natuke keerulisem ülesanne. Nüüd on Lastikul ja Salul seegi edukalt täidetud.
Põhjuse, miks ta publiku oma piltidega just Ahvenamaa-reisile viib, seletab Jõgeva Gümnaasiumis käsitööõpetajana töötav Eike Salu lahti näituse saatesõnas. Kõik algas 1991. aastast, mil Jõgeva sõpruslinnas Kaarinas tegutseva Kaarina-Piikkiö rahvaülikooli rektor Olli Kuusisto Jõgeva kunstnikke Vuolahtis toimuvasse rahvusvahelisse kunstilaagrisse kutsus. Esimesele Nordic Art nime kandnud laagrile järgnesid eri paikades teine, kolmas, neljas jne ning paljude teiste huvitavate inimeste tutvus Eike Salu seal Rootsis elava akvarelli- ja inimsuhetekunstniku Ari Laitineniga.
Teda kohtasid Eike Salu ja teine Jõgeva akvarellist Gennadi Lapin ka siis, kui soomlastest sõprade õhutusel 1997. aastal oma käe peal Soomele kuuluvat omanäolist saarestikku Ahvenamaad avastama läksid: Ari korraldas nimelt tillukesel Kyrkogardsö saarel järjekordset maalilaagrit. Ari tegi Eike ja Gennadi tuttavaks saare omanikega ning sestpeale hakkas Eike kas üksi, koos poja või mõne sõbraga peaaegu igal suvel seal maalimas käima, tehes väljasõite ka lähedal asuvatele Källskärile ja Kökarile. Viimati käis ta Ahvenamaal 2007. aastal, seejärel otsustas mõned aastad vahet pidada.
Maal vanaema juures
“Minu jaoks olid need käigud mitte turistlikud Ahvenamaa-avastamisreisid, vaid pigem nagu suvitamine maal vanaema juures, kus tunned end lõpmata turvaliselt, kus iga nurk ja nurgatagune on oma ning kus lisaboonuseks on suhtlemisvõimalus põhiliselt rootslastest ja soomlastest maalikursuslastega,” kirjutab Eike Salu näituse saatesõnas.
Samas tunnistab akvarellist enesekriitiliselt, et nagu retrospektiivi puhul ikka, kannatab eri aegadel maalitud töödest kokku pandud näitus stiililise ebaühtluse all. Sellest asjaolust võib asjatundlikum vaataja aga hoopis kasu lõigata: tööde valmimisaastates näpuga järge ajades saab teha järeldusi mõningate arengutendentside kohta.
Ahvenamaa, eriti selle väiksemate saarte ilu on minimalistlik: see tuleb üles leida massiivsete graniitkaljude eri toonivarjundeist, napist rohelusest graniidi keskel ning kõige raamistuseks olevast merest. Eike Salu on seda suutnud, keskendudes kord avaramatele maastiku- ja merevaadetele, kord detailidele. Ning akvarell näib olevat tehnika, mis Ahvenamaa minimalistliku ja pastelse iluga suisa olemuslikult kokku sobib.
Ehkki viimasel neljal aastal pole Eike, nagu öeldud, Ahvenamaal käinud, kannab osa näitusetöid siiski hilisemaid aastaarve.
“Kuna paljud paremad Ahvenamaa-teemalised tööd on aastate jooksul ära kingitud või müüdud, siis tuli umbes poole näituse jagu pilte juurde maalida,” tunnistas Eike. “Eks need natuke punnitades tehtud saanud, sest kodus ja tagantjärele on ju raske end samasse seisundisse viia, milles sa kohapeal olid.”
Kesklinn piiramisrõngas
Autoril on muidugi õigus olla talle iseloomulikult enesekriitiline, ent allakirjutanul hakkas rõõmutuluke silmis kõige intensiivsemalt plinkima just Eike paari tänavust tööd vaadates. Tean veel mõnda inimest, kellega sama juhtus. “Oblikas ja kivi” ning “Kivi varjus” on Eike sõnul maalitud mõnevõrra kuivema värviga, kui tal üldiselt tavaks. Ka toonid on tavalisest särtsakamad. Üldmulje on selline, justkui oleks autor aastatega juurde saanud otseütlemise ja oma iseloomu välja näitamise julgust.
Kas Eike Salul ongi plaanis tulevikus “värvilisemaks” minna, ei tea ta ilmselt isegi. Küll aga kinnitas ta, et pole loobunud ükskord varem välja öeldud mõttest teha tulevikus üks kassipiltide näitus. Selle n-ö eelsaadikuna ripub Ahvenamaa-näitusel üleval mõnus kassipilt nimega “Kohalik kollane” aastast 2006. Ehkki pärast oma kauaaegse neljajalgse sõbra Mausi siitilmast lahkumist võttis Eike mõneks ajaks kassipidamispausi, on tal kassidega endiselt eriline suhe. Nii et jääb üle ainult oodata, millal näituse jagu kassipilte valmis saab.
Kui arvestada, et nädal tagasi avati Jõgeva Linnaraamatukogus Tallinna akvarelliprofi Sergei Minini näitus, võib sõjalist terminoloogiat kasutades öelda, et Jõgeva kesklinn on akvarellinäitustest ümber piiratud. Aga selle piiramisseisundi üle võib üksnes rõõmu tunda. Samuti selle üle, et Jõgeval leidub nii tundliku käe ja heade tehniliste oskustega akvarelliste nagu Eike Salu.
i
RIINA MÄGI
