Eelmisel aastal käis Jõgeva valla sotsiaalosakonnast läbi 1500 inimest, kes abi said. Läinud aasta lõpuseisuga elas valla sotsiaalpindadel 102 inimest. Abivajajate vool ei kipu raugema, vaid pigem suurenema. Olgugi et veel pole põhjust muretsemiseks, ei saa olukorda päris käest ära lasta.
Jõgeva valla sotsiaaltöö peaspetsialist Eve Viks tõdeb, et suurenenud omavalitsus on endas ühendanud erinevad piirkonnad, millega on kaasa tulnud lisaks Jõgeva linna sotsiaalmajale ka sotsiaalkorterid ühinenud suures omavalitsuses.
Nii ongi Palamusel üks korter, Sadalas kaks ning Kärdes neli sotsiaalkorterit. Viimase trepikoda tahaks ühtlasi veidi renoveerimist, mis on vallal ka lähiaastatel plaanis. Lisaks on sotsiaalkortereid Sadukülas. „Seal on vald võtnud seisukoha, et need soodsa hinnaga müüa inimestele, kes neis aastaid sees elanud,“ tõdes Viks.
„Oleme mõelnud, et tulevikus võiks vallas sotsiaalmajatüüpi olla Sadukülas ühe hoone juures. Kärde, kus on neli korterit, vajaks renoveerimist ning Torma piirkonda tuleks vaadata hoone nende inimeste jaoks, kellele on vaja rakendada järelevalvet, et sotsiaaltöötaja oleks kas kogu aeg olemas või käiks sealt igapäevaselt läbi,“ tõdes sotsiaalosakonna juhataja Aime Meltsas. Nii oleksid korterid eesmärgiga, et inimesed, kellel on tugevam tahe tööle minna ja isiklik elamine saada, oleksid suutelised seda saavutama, ja need, kellel enesega tegelemise protsess pikem, saaksid ajutisteks pindadeks järelevalvega ruumid.
- aasta seisuga oli vallas eluruume tubade näol 91, neist kortereid 57, puuetega inimestele kohandatud eluruume oli siis 4. Üle-eelmise aasta, ehk 2017. aasta seisuga oli elanikke neis ruumides 136, eelmise aasta lõpuga 102.
Oluline on endast teada anda
Kuid selleks, et sotsiaalmajas elada, tuleb esmalt ühendust võtta vallaga. Pöörduda võib ka lähedane või keegi, kes tunneb, et inimene abi vajab. „Protsess algab hindamisest. Meie spetsialist võtab inimesega ühendust, kellest teada anti. Seejärel minnakse kodukülastusele ja tehakse hindamine, kas vajadus on veel mingi abi järele,“ rääkis Viks. Sealjuures peab abiküsija olema valmis pakutavat abi vastu võtma.
Ent vahel on ka nii, et potentsiaalsel abivajajal ei ole küll vahendeid, aga ta ei tule ka selle peale, et valla poole pöörduda. Selle asemel püüab ta näiteks leida paika sõprade või tuttavate juures. Sotsiaalosakonna juhataja Aime Meltsas tõdeb, et see pole lahendus. „Meile on oluline, et neist inimestest võimalikult vara teada saaksime. Kõige parem on siis, kui inimene ise meie poole pöördub, kui ta näeb, et vajadus abi järele võiks olla,“ ütles Meltsas.
Sellel aastal on toimetulekupiir üksi elavale inimesele või perekonna esimesele liikmele 150 eurot kuus. Iga alaealise liikme toimetulekupiir on 180 eurot kuus. Perekonna teise ja iga järgmise täisealise liikme toimetulekupiir on 120 eurot kuus. Toimetulekutoetuse saajal, kelle kõik perekonnaliikmed on alaealised, on õigus saada koos toimetulekutoetusega täiendavat sotsiaaltoetust 15 eurot, mida maksab kohalik omavalitsus riigieelarvelistest vahenditest.
Ametnikud rõhutavad, et kindlasti ei tohi olukorda lasta minna nii hulluks, et sellest väljatulemine muutub keeruliseks. Parem on pöörduda kohe.
Mõned soovivad järelevalvet
Eluruumi tagamise teenus on oma loomult lühiajaline, ehk ruumid antakse näiteks aastaks või pooleks aastaks. Kuid tihti pole abisaajad võimelised omade jõududega päris enda elamispinda soetama ning nii saab lühiajalisusest pikk aeg.
„Eluruumide puhul on valla ülesandeks aidata kodu saada mingiks perioodiks, mille jooksul saab inimene toetuste ja teenustega iseenda heaks midagi ära teha ja ühiskonda tagasi tulla. Kuid tihti on probleemide võrgustik läinud nii suureks, et puudub tahe ja motivatsioon kõigest välja tulla,“ nentis Meltsas.
Kõige rohkem tahetakse elamispaika Jõgeva linna, kus on võimalused käeulatuses. „Enim soovitakse Jõgeva sotsiaalmajja elama saada, kuigi seal on järelevalve. Ilmselt mõned inimesed tunnevad, et soovivad pigem olla järelevalvega teenuse peal, kus on turvalisem,“ nentis Eve Viks.
„Kortereid vajaksid enim lastega pered, kes on sattunud kriitilisse olukorda. Näeme, et varupindasid oleks lastega peredele vaja, juhul kui vanemad lähevad tülli või tegemist on lähisuhtevägivallaga, kus on vaja kiiresti lahkuda,“ tõdes Viks.
Kohustused kasvatavad distsipliini
Täna on Jõgeva vallas kõik taotlejad suudetud ära majutada. „Inimesed, kes on pikki aastaid neil pindadel elanud, on saanud võimaluse ka korter välja osta. Kuid see ei tähenda, et meie jaoks oleks probleem lahenenud. Tõenäoliselt võib ta abi vajav inimene edasi olla, lihtsalt korter on tema omand,“ märkis Meltsas.
Kuid sotsiaalmajas elamine ei ole päris tasuta. Vald ja taotleja sõlmivad omavahel lepingu ning elaniku kohuseks jääb maksta oma kommunaalkulud ja elekter. Muidugi tuleb kinni pidada ka sotsiaalpinnal kehtestatud reeglitest. „Kohustused peavadki olema, muidu ei saaks ta õppida iseseisvust ja ühiskonda tagasi tulla,“ ütles Meltsas.
Kuid lisaks hättasattunud peredele või elu hammasrataste vahele jäänutele satub sotsiaalmajutusse ka üksikuid eakaid, kelle elupind ei võimalda neil enam kodus elada.
„Liigume kõigi puhul sammhaaval. Peame oluliseks, et inimestele pakutakse võimalikult kaua sellist elu, kus ta saab iseendaga toimetada. Soovime, et nad saaksid ise aktiivsed olla ja anname seal juures juurde vajalikke teenuseid,“ rääkis Meltsas. Juhul kui eakas vajab juba hooldajat või igapäevast abi, räägitakse läbi hooldekoduteenusepakkujaga.
Paraku on ka neid abivajajaid, kes pole endast vallale teada andnud. „On neid, kes elavad sõprade juures ja satuvad aeg-ajalt meie juurde sotsiaalosakonda abi küsima. Ent siis selgub, et neil on pension olemas, kuid puudub oskus rahaga ümber käia. Eluasemeteenuselt lahkuvad ka need, kes ei pea sealsetest reeglitest kinni ning otsustavad ise lahkuda,“ märkis Eve Viks.
Kahe teraga mõõk – vabatahtlikkus
Ning siis kerkibki üles oluline märksõna – vabatahtlikkus. Nimelt ei saa sotsiaaltöötajad kedagi teenustele sundida. „Teenused ja toetused on vabatahtlikud, me ei saa kedagi kohustada. Kui inimene arvab, et reeglid ja piirangud, mis sunnivad teda oma elustiili kohendama, talle ei sobi, siis ta lahkub ja läheb kas või teise omavalitsuse territooriumile. Tal on vaba liikumise õigus,“ rääkis Aime Meltsas.
Olgugi et Jõgeval on erihoolekandega inimeste jaoks mõeldud päevakeskus, siis seda paljud ei kasuta. „Need, kes on kodutute öömajateenusel, peavad hommikul lahkuma, neil pole paraku päeval midagi teha, sest nad ei võta ka pakutavat abi vastu. Oleme neil soovitanud pöörduda Töötukassasse, kus on erinevad koolitus- ja praktikavõimalused ning tööharjutused, kuid nad ei soovi seda kasutada,“ lisas Meltsas.
Nõnda jääb ka tööjõuturg neist inimestest puutumata. Nii Meltsas kui ka Viks tõdevad, et vabatahtlikkus võib nende inimeste olukorras kätte maksta, kuid siin mängib olulist rolli ka sotsiaaltöötajate ainus põhiline töövahend – suhtlemisoskus.
„Täna ei ole sunnimehhanismi kellelgi teisel peale kohtu, kes saab seada eestkostet või kellegi tegevust piirata või suunata. Meie kui sotsiaaltöötajate relvaks on suhtlus, veenmine ja olukordade lahtirääkimine. Kuid inimene iseseisvalt peab selle otsuse tegema,“ ütles sotsiaalosakonna juhataja.
Nii võib üldsusele jääda mulje, et neid inimesi ei abistata ja kohalik omavalitsus midagi ei tee. „See on meie igapäevatöö osa, oleme harjunud kuulma, aga me ei võta seda isiklikult, sest teame, et oleme abivajajaga suhelnud, talle abi pakkunud,“ märkis Meltsas.
Eve Viksi hinnangul on täna sotsiaalpindadel elavad peamiselt töövõimetuspensionärid, kellest mõnel üksikul on veel kohustus Töötukassas käia. „Paraku on mõnel alkoholi või terviserikke tõttu nii palju tüsistusi, et nad pole võimelised enam töötama,“ lisas Viks.
Aime Meltsas lisas, et mida varem jõuavad abivajajad sotsiaalosakonda abi küsima, seda suurem on võimalus, et nad ühiskonda tagasi saaksid.
„Mõned teevad linnas juhutöid, kuid paraku on Eestis vabatahtlik töö olematu. Mõni MTÜ võiks selle võtta oma missiooniks, et vabatahtlikku tööd rohkem juurutada,“ ütles Viks. Näiteks aitaks vabatahtlik töö neid pensionäre, kes vajaksid oma majapidamises abikäsi, kas lehtede riisumisel või muru niitmisel. See omakorda aitaks neid, kes elu hammasrataste vahele jäänud ja motivatsiooni kaotanud. Sest pisikestest sammudest saavad alguse suuremad tööd.
Läinud aastal käis Jõgeva valla sotsiaalosakonnast läbi 1500 inimest, kellele abi osutati. Kuid ametnikud tõdevad, et see arv võib aasta-aastalt suureneda. „Vaadates demograafilist olukorda, siis meil on palju puudega inimesi ehk osalise töövõimega inimesi, on palju eakaid ja lapsi. Laste osas vajavad paljud nõustamisteenust, näiteks käitumisprobleemide või vanematevaheliste probleemide tõttu. Meie valdkond aina kasvab ja me püüame ka rohkem anda märku, et oleme sotsiaalosakonnas olemas,“ rääkis Meltsas.
Kuid üks on kindel: abivajajatest tuleks teada anda, sest mida kiiremini saab abi, seda suurem on tõenäosus, et hullem jääb olemata.
KERTTU-KADI VANAMB
