Möödunud reedel kogunes Palamuse rahvamajja 51 ajaloohuvilist, et rännata koos läbi 775 aasta. Teekonda ei läbitud kronoloogilises järjekorras, vaid vahepeal tehti ajateljel julgeid siksakke.
iii
Konverentsil osalenud said ülevaate Palamuse sünni- ja arenguloost, kuid ka laiema pildi Liivimaa arengust kuni hilisminevikuni, mille nõukogudeaegsete veidruste meenutused publikut tublisti lõbustasid.
Mälestusi peetakse oluliseks ka tulevikus
Jõgeva Maavanem Viktor Svjatõšev võrdles ajalookonverentsi avades vana fotot ja moodsat mälupulka, mis mõlemad palju informatsiooni sisaldavad.
“Meie järeltulevad põlvkonnad ei sirvi enam vanu fotosid. Nad panevad mälupulga või kes teab millise veel moodsama vidina kusagile pessa ja näevad siis ehk hoopis ruumilisi kujutisi. Me ei tea, mis tulevik toob, kuid ka tulevikus peetakse oluliseks mälestusi ja tullakse ajas tagasi, kas oma lapsepõlvemaale, vanavanemate noorusaega või veelgi kaugemale,” rääkis maavanem.
Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi direktor Arne Tegelmann andis kohalolijatele ülevaate Palamuse esmamainimise 775. aastapäeva juubeliüritustest, samuti ka lõppevast muuseumiaastast.
EELK Palamuse Püha Bartholomeuse Koguduse õpetaja Jaan Nuga luges ette lõigu 1863. aastal välja antud piiblist. Alguses oli sõna ja sõna on kõige alus, said konverentsilised taas kinnitust.
Palamuse kirikuõpetaja soovis, et tuleks tagasi aeg, mil inimest ei hinnataks mitte selle järgi, mis tal on, vaid mis ta ise on.
Materjal, mis kirjutas ennast ise
TÜ usuteaduskonna doktorant Atko Remmel pidi algselt küll rääkima religioossusest kui ideoloogilisest puudujäägist ja kirikuelu kajastustest nõukogude arhiivimaterjalides, ent nagu lektor väitis, hakanud materjal töö käigus ennast ise kirjutama ja lõpuks tuli sellest välja loeng pealkirjaga “Religioonitemaatika kajastusi nõukogude ajal”.
Kui esialgsed lootused, et religioon koos sotsiaalsete muutustega kaob, haihtusid, hakkas nõukogude süsteem religiooniga võitlema ja looma asemele oma ateistlikku tavandit kui uut religiooni, jäi loengust kõlama.
Arhiivimaterjalid pajatavad, et ühingu Teadus ateistliku sisuga loengud olnud rahva hulgas nii ebapopulaarsed, et inimesi saadeti näiteks karistuseks tööluusi eest neid kuulama. Kiriklike kombetalituste asemele püüti juurutada n-ö ilmalikke, millest kõige õnnestunumaks kujunesid noorte suvepäevad, mis kirikliku leeritava üsna kiiresti välja suretasid. Matuseid aga kiriku käest üle võtta ei suudetudki, seepärast seostub meil tänapäeval kirik peamiselt surmatemaatikaga.
Oleme kirjaoskaja rahvas
Konverentsi kava koostanud Palamuse muuseumi arendus- ja projektijuhi, TÜ filosoofiateaduskonna magistrandi Janek Varblase ettekandest oli kosutav taas kinnitust saada, et oleme juba paar sajandit kirjaoskaja rahvas. Oma ettekandes tõi ta välja peamised kirjasõna laiema leviku põhjused 18. ja 19. sajandil.
Rahvuskeelset kirikukirjandust levitati siin juba 16. sajandil, kuid Eesti ala liitmine Rootsi riigiga 17. sajandil pani aluse meie tulevasele koolivõrgule. Eestikeelse luuletamise ja laulude tõlkimisega tegelesid luterlikud õpetajad, kes soovisid mõjutada maarahva vaimset elu ning välja juurida katoliku kiriku ja jesuiitide mõju.
Rootsi aja lõpul nägid trükivalgust ka esimesed eestikeelsed ajalehed, kuigi need said ilmuda lühikest aega. Kuigi Põhjasõda viis hauda kaks kolmandikku siinse ala elanikest, polnud tagasiklöök rahvahariduses suur. Lugeda oskavate talupoegade arv ei vähenenud. Tõelise hoo sai eestikeelse kirjanduse levik aga 18. sajandil. Varblase hinnangul väljendus sel moel õigusteta maarahva tahe välja rabeleda, samuti aitasid kaasa Euroopa valgustusliikumine ja vennastekoguduste usuelu.
Mitmed valgustusajastu tähtsamad isikud on seostatavad praeguse Jõgevamaaga: Torma pastor Johann Georg Eisen von Schwarzenberg, Laiuse pastor Heinrich Georg von Jannau, Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel.
19. sajandi alguseks sisaldasid kalendrite jutulisad õpetlikke lookesi, mis aitasid arendada talupoegade majanduslikku mõlemist. Sajandi teisel poolel domineeris juba ilmalik kirjandus ja sajandi lõpus muutus raamat massikaubaks ning maa- ja linnarahva lugemisoskus oli samal tasemel.
Teame iidsetest aegadest vähe
Pirita kloostri vaimulik, emeriitprofessor Vello Salo viis kuulajad ajas tagasi 13. sajandisse.
“Kui me hakkame ennast tagasi mõtlema mingisse aega, siis võime küll püüda ette kujutada, kuidas asjad tollal olid, aga me ei saa unustada, et tegelikult teame me sellest äärmiselt vähe,” tõdes Salo.
„Me ei saa ette kujutada, kuidas siinsamas 800 aastat tagasi elati. Millised olid tolleaegsed kombed, millest meie esivanemad kinni pidasid enne munkade tulekut, seda me ei tea, sest kirjutada nad ei osanud. Kirjanik Ain Kalmus on romaanis “Jumalad lahkuvad maalt” teinud tohutu töö, püüdnud ennast tollesse aega sisse mõtelda,” andis Salo rahvale ka lugemissoovituse.
Preester juhtis muu hulgas tähelepanu sellelegi, et nõukogude aeg pole veel kadunud, sest keegi ei taha ju tunnistada, et see, mis tema koolis õppis, on puhas lollus. Palamuse ajarännakul jõuti lõpuks välja tänapäeva: konverentsipäev lõppes ülevaatefilmiga 20. sajandi viimase aastakümne Palamusest.
JAANIKA KRESSA
