Ah, ärge nüüd, perenaine…

Meil oli kord peretuttav, igavesti lahe papi, kes külas olles minu ema pealekäimisele seda rooga maitsta ja toda juurde võtta alati ühtmoodi reageeris: “Ah, ärge nüüd, perenaine, nii pealetükkiv kah olge!”

See koomilisel viisil öeldud lause, pärit ilmselt mõnest komöödiast-külajandist, ajas alati  nii lapsed kui suured laua ääres naerma, aga kui sellele praegu tagasi mõtlen, oli lausel sügav mõte sees.

Kallist külalist sunnib ja meelitab head-paremat proovima ja taldrikusse veel lisa tõstma iga õige perenaine, see kuulub isegi meie suhtlemisleige rahva külalislahkuse juurde. Aga iseasi on, kui tegemist pole lookas peolauaga, mis suure hoole ja armastusega ligimeste ja heade sõprade rõõmuks äkkena täis keedetud-küpsetatud, vaid pakkuja on ühel pool letti, loodetav soovija teisel pool, nende vahel aga pakkuja kuum soov tehingust maksimaalset materiaalset kasu saada. 

Vastu tahtmist valitud söök 

Tean tudengipiigat, kes kord suvel lühikest aega ühes tuntud nimega söögikohas raha teenida üritas. Justnimelt üritas, sest ta ei pidanud seal kuigi kaua vastu. Seda mitte töö pärast, mis ka uskumatult raskeks ja tempokaks osutus, vaid just nõudmiste pärast, mis talle reklaami osas esitati. Nimelt anti teenindajatele vastuvaidlemist mitte salliv korraldus, et kui on mingi roa reklaamikampaania nädal, siis tuleb kliendile just selle toiduga peale käia, mida iganes too ka ise ei himustaks. Tubli oli see, kes kliendi “surnuks rääkis” ja väga paha see, kes tal omaenese raha eest oma soovi järgi süüa lubas. Kusjuures ülemuse hobi oli teenindaja luuramine, et ta pidevalt lobitööd teeks ja selle juures veel ka kõrvuni naerataks. Ja justnimelt see arulage klientide moosimine ja tüütamine hakkas piigale nii vastu, et ta endale teise tööotsa  hankis. Vähe sellest, et selline lobitöö talle endale ei istunud, tundus talle ka, et firma sel viisil mõned aremad esmakülastajad minema peletas. Sest on ju ääretult ebamugav tõrjuda teist inimest, kes sulle millegagi pinda käib, liiati kui tegemist võõra pealetükkijaga.

 Küllap on paljud märganud, et suurkaupluste degusteerimisletikesedki meie inimeste hulgas kuigi populaarsed pole. Vorsti- ja veinimaitsjal tekib sageli võlglase tunne, kui ta midagi tasuta tarbib, kuid reklaamitu ostmata jätab. Ja nii lähevadki paljud, külg ees, reklaamitegijast mööda, kui too just eriti ladusa sõnaga supersuhtleja pole, kes osavalt lahkuse ja pealetükkivuse piiri tunnetab.

Tüütamine või reklaam? 

Noor pereema sai möödunud suvel kingituseks tuusiku SPA-sse. Et ta varem sellist asutust külastanud polnud, oli ta üsna elevil ja kaalus kaua, kuidas kinki kasutada. Valis välja massaazhi — ja naasis sealt pisut pettununa.

Massaazh olevat olnud täiesti tasemel. See, et teenindajal eesti keelega raskusi, ei seganud suhtlust kah kuigi palju, kuigi õige pisut siiski. Põhiline häda oli aga järjekordne “moosimine”. Juba poole protseduuri pealt, kui kliendil olnuks täielik õigus lõõgastuda ja mõttetöö kõrvale jätta, hakati talle pinda käima jutuga, et ta peaks järgmisel päeval kindlasti uuele seansile tulema. Ja kui naine teada andis, et tal järgmisel päeval reis ees ja kordusseanss võimatu, hakati kaela määrima teatud (väidetava) efektiga plaastreid. Ja kohe lausa nii aktiivselt, et massöör kassani kliendiga kaasa tuli lootuses, et sealne töötajagi “ohvrit” mõjutada aitab. Need paljukiidetud plaastrid jäid muidugi ostmata, lõpuks lausa jonni ja põhimõtte pärast, aga et klient lõõgastuskohast piinlikkuse- ja süütundega lahkus, valib ta edaspidi kindlasti teise SPA.   

Kui sel teemal veel näiteid tuua, siis tasub meenutada meie rõivaturge, kus mõned müüjad kahtleva-valiva moega loodetavale ostjale lausa kallale kargavad, peletades vaesekese vähemalt mitme meetri taha, kui mitte lausa koju. Ostetakse aga lahke näoga ja tagasihoidlike prouade käest, kes ostja kaalutlustesse-otsingutesse enne ei sekku, kui neilt abi palutakse.

Vahel juhtub sedagi, et kui postimüügikataloogi telefoniteenindajale helistada, kuuleb sealtpoolt kõigepealt püüdlikku tiraadi toodetest, mis praegu just eriti soodsa hinnaga eripakkumisele pandud. Kui seda tehakse enne, kui oma valiku teinud klient oma soove avaldada jõuab, siis paneb arem tellija lihtsalt toru hargile, kogenum aga väidab, et on kõigest juba pildiraamatu kaudu teadlik, aga tahaks siiski osta oma raha eest seda, mida hetkel vaja. Samas, kui uudis- või sooduskaupa pakutakse hiljem, kui põhitellimus viisakal ja leebel moel teadmiseks võetud, pehmeneb ka kliendi süda ja ta ehk soostubki veel midagi lisaks ostma.

Reklaam on kindlasti vajalik, uutest toodetest-teenustest teavitav reklaam veel eriti, selle tegemine aga suur oskus, lausa kunst ja teadus, et pakkumine peletavaks pealetükkivuseks ei moonduks, mis vastupidise efekti annab.

Kevad ja suvi pole kuigi kaugel. Juba levivad kuuldused, et meie põhjanaabrid meie juures puhkamise vastu taas suuremat huvi tunnevad, sest kõhnenenud rahakott ei luba paljudel eksootilisi reise ette võtta. Samuti võib arvata, et meie oma inimenegi tänavu Kanaaridele ei kipu, vaid siinsamas armsa kodumaa pinna peal endale lõõgastumisvõimaluse otsib.

Kallid teenindajad, perenaised ja peremehed, ärge siis peletage potentsiaalseid rahatoojaid pealetükkivusega.  Andke neile hingamisruumi ja võimalus ise oma valikuid teha. Siis soovitavad nad teie teenuseid-tooteid headele sõpradelegi ja tulevad ka ise esimesel võimalusel taas teie jutule.

KAIE NÕLVAK

blog comments powered by Disqus