Otsus LAVi minna sündis pikkades arutlustes vanematega. Pere leidis, et kusagile välismaale, kus saaks inglise keele praktikat, võiks tütar ju pärast 11. klassi lõpetamist Jõgeva Gümnaasiumis õppima minna. Lõpuks jäid sõelale USA ja LAV. Liisk langes viimasele, sest seal räägitakse briti inglise keelt ja lisaks sai kohalikku afrikaani keelt õppida. Eksootiline maa tundus ka lihtsalt põnevam.
Elina ema, nagu emad ikka, pabistas pisut selle ?eksootilise? maa pärast. Isa oli optimistlikum ja julgustas tütart. Elina tunnitsas, et tal ei olnud isegi mingeid erilisi eelarvamusi. Kõige rohkem pelgas tüdruk, kuidas kujuneb läbisaamine vahetusperega, samuti rassismi ilminguid, harjumatut kliimat ja võõrast kultuuri.
Rassivahed on jäänud
Keegi perest ei kujutanud ette, milline kauge maa täpselt on. Elina ütles, et eks ta ikka mustanahalisi inimesi ja palmipuid ootas. Need ootused said ka kinnitust. Kuigi LAVis on palju valgenahalisi inimesi, mustad siiski domineerivad.
Ametlikult on riigis rassivahed kaotatud, tegelikkuses tehakse aga ranget vahet. Inimesed on jaotatud kolme suurde rühma: valged, mustad ja värvilised. Kõik need rühmad suhtuvad üksteisesse vaenulikult. Musti diskrimineeritakse ulatuslikult. Paljud neist elavad väga vaeselt ja kohutavates tingimustes. Kuritegevus on nende seas väga kõrge, sest nad lihtsalt ei leia muud võimalust äraelamiseks.”Kui sa autoga sõidad, siis paned kõik autouksed lukku, et mõni sulle juhuslikud valgusfoori juures sisse ei kargaks,? tõi Elina näite. Ta ei suuda küllalt väljendusrikkalt kirjeldada, millistes ebainimlikes tingimustes osad mustanahalised elavad ja kuidas nad näiteks sealsamas valgusfooride all kerjavad.Linnades on inimesed erinevatesse linnaosadesse jaotunud nii nahavärvi kui majandusliku olukorra järgi. Elinal on kahju, et ta eriti palju ringi sõita ei saanud. Kokku viibis ta kolmes linnas.
Iga linn on nagu eraldi riik. Erinevused algavad sellest, kuidas inimesed autoga sõidavad, lõpetades sellega, kuidas nad üksteisesse suhtuvad. Elina elas LAVi suuruselt kuuenda linna Bloemfonteini lähedal, mis on ühtlasi maakonnakeskus. Kunagi, kui mustadel ei olnud veel mingeid õigusi, elasid seal ainult valged, kuid nüüd on seal igasuguse nahavärviga inimesi. Elina elas valges peres, kuhu kuulusid ema, isa, tütar ja poeg. Igal hommikul sõitis ta spetsiaalse koolibussiga linnas asuvasse kooli. Haridustase kohati madal
Haridus on LAVis tasuline ja seega ei saa kõik seda endale lubada. Haridustase on seetõttu kohati väga madal. Koole on igasuguseid: nii eri nahavärviga inimestele eraldi kui ka segavariante. Elina koolis rassivahet ei tehtud.
Kohustuslik on valida endale kuus õppeainet, kuid neid võib ka rohkem võtta. Hindamissüsteem on protsentides. Õppeaasta algab jaanuaris ja lõpeb detsembris. Sisekorraeeskirjad on koolis väga karmid. Elina ütles, et kui ta neist kuulis, pidas ta seda juttu esialgu naljaks.Tüdrukutel peavad pikad juuksed kinnitatud olema ja värvida neid ei tohi. Poistel ei tohi üldse pikki juukseid olla ja mõnel pool on ka juukse?elee keelatud. Küüned peavad olema lühikesed ja lakkimata, samuti ei tohi meiki teha. Kõrvas võib olla ainult kaks auku ja tillukesed kõrvarõngad. Koolivorm on kohustuslik. Elina tunnistas, et tema oma ei kuulunud just ilusate sekka.Väga tähtsal kohal on usk ja usunõuete järgimine. Igal pühapäeval käiakse perega kirikus, iga koolipäev algab ühispalvusega.
Ühiskonnas ollakse reeglitega harjunud. Valgete lapsed on oma vanematest väga sõltuvad. Näiteks on neil ohtlik tänaval üksi kõndida. Elina ei suutnud sellega alguses kuidagi harjuda, tal oli tunne nagu vangis. Linnasisest ühistransporti ei kasuta seal mitte ükski valge inimene. Kõik sõidavad isikliku autoga või võtavad äärmisel hädajuhul takso. Ühistransport on mustade ja värviliste pärusmaa ning väga ohtlik. Ainult kaugliinibussidega sõidavad ka valged inimesed.
Rassism ja sallimatus
Rassism ja sallimatus on kohutav. Elina ütles, et ta mõistis seal rassismi tõelist olemust ja on kogu hingest selle vastu. Kõiki inimesi tuleb kohelda võrdsena. Elina loeti loomulikult valgete hulka, ehkki sealsete inimeste jaoks oli tüdruk valge kohta kahtlaselt tõmmu.
Kliima on Aafrika mandri lõunatipus soe. Suvel on ootuspäraselt tõeliselt palav. Elinal oli kahju, et tema linna läheduses ühtki veekogu polnud, ainult basseinid. Talveperioodil seevastu tundub juba 14°C väga külm, kuid temperatuur langes isegi alla nulli.?Rääkides oli hingeõhk näha ja ma mõtlesin juba, et pean endale hästi paksu talvejope ostma, aga sel ei olnud erilist mõtet, kuna pidin nagunii kahe nädala pärast koju minema,? kirjeldas Elina sealset talve.
Üks asi, millest Elina võõral maal puudust tundis, oli eesti toit. Seal süüakse palju rämpstoitu ? friikartuleid ja hamburgereid. Rahvusroaks on suhteliselt maitsetu maisipuder pap. Kõik see tekitas tõelise igatsuse keedukartulite, hapukapsa ja hapukoore järele.
Elinal on hea meel, et afrikaani keelest saab ta nüüd 100 protsenti aru, kuid rääkida ta seda kahjuks nii hästi ei oska. See-eest on nüüd inglise keel kindlalt suus. Võõrsil viibitud aasta mõjus aga halvasti tüdruku eesti keelele. ?Minu meelest ei suuda ma ühtegi normaalset lauset kokku panna. Hea, et lõpukirjandit septembris pole vaja kirjutada, muidu oleks minu töö eksmineerijatele küll väikeseks mõistatuseks,? naeris ta.Sealsed noored üritavad enamasti välismaale minna, sest neil pole kohapeal tulevikku. ?Minu tutvusringkonnas olevatel inimestel LAVis on kõigil keegi sugulastest Inglismaal,? märkis Elina.
Ka tüdruk ise tunneb pärast seda kogemust kutset tulevikuski oma elu mõne välisriigiga siduda. Millisega täpselt, veel ei tea. ?Mulle meeldib reisida. Mind huvitavad teiste rahvaste traditsioonid ja elamisviisid. See kõik on hästi põnev.? Koduigatsust Elinal peale ei tulnudki.
Tõelise maailmakodanikuna oleks ta iga hetk valmis lennukile hüppama ja uusi väljakutseid vastu võtma.
Parim kogemus elus
Vähemalt LAVi selles linnas Elina aga enam elada ei tahaks. ?Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas ma oleksin võimeline seal elama, kui seal on kõik nii paika pandud, ja ma ei saa aru, kuidas sealsed inimesed seda taluvad,? ütles ta, vihjates rassismile ja rangele korrale.
Eelmainitust hoolimata LAV Elinale meeldis. Ta tunneb Eestis puudust neist värvidest ja erinevate inimeste hulgast. Kõik tundub siin nii tilluke. Saadud kogemus on üks parimaid tema elus ja see aasta jääb talle alatiseks meelde. Ta on väga rahul, et võttis selle riski hüpata vette täiesti tundmatus kohas.
Elina on muutunud senisest julgemaks, enesekindlamaks. Ta on kannatlikum, oskab paremini teiste inimestega arvestada ja ennast valitseda. ?Kuulan rohkem, mida teistel öelda on,? kinnitas Elina ja lisas: ?Ja kindlasti: Ei rassismile!?
SANDRA MAASALU
