(Algus 26. augusti Vooremaas)
Et Uudo oskas juba tollal hästi saksa keelt, näitas järgmine seik, mille tunnistajaks olin. Hakanud raamatupoe aknale välja pandud teoseid läbi klaasi uurima, märkas Arvo raamatut pealkirjaga Gewebeatlas ning küsis pooleldi omaette: “Mis atlas see selline on?” “Kangaatlas,” vastas Uudo pikemalt mõtlemata. Uudo mõte liikus tõepoolest kiirelt, kuid praktilistes toimingutes oli ta aeglane ning sageli saamatu. Eks sellest tingituna oligi ta hakanud suhtlema Arvoga, kes jagas oma kogemusi sõbralikult. Arvo sokutas Uudo paaril suvevaheajal ka tööle. Labidamehe tööga sai Uudo kenasti hakkama ning veel hiljemgi nimetas ta uhkusega, milliseil Tartu tänavail on tema pandud solgitorud.
Mina pole Uudot näinud 16aastase noorukina sügisel 1958 ülikooli astumas, küll aga aasta hiljem. Sügisel 1959 jäi temast mulje kui riietest välja kasvanud poisist, sest püksid ulatusid vaid poole ääreni. See tunnistas ligi 20 sentimeetri lisandumisest Uudo pikkusele eelmise aasta jooksul. Sai ka selgeks, et Uudol pole vanemaid, kes teda moraalselt ja aineliselt toetaksid. Et ta mainis vanaema, kellele ta mõnikord viis pesu pesta, arvasin algul, et vanaema oli ta ka üles kasvatanud. Pärastpoole selgus, et täpselt nii see siiski polnud.
Vanaemaks kutsutu oli hoopis ta ema võõrasema ning pärast oma ema surma sai Uudo tuge hoopis ema venna, niisiis onu peres. Kuid ega tollased tudengid eriti oma kodustest oludest rääkinud. “Suu on söömiseks,” tavatseti Saksa ja Vene ajal lausuda.
Arvatavasti oli Uudo ka bridžmängus kõva käsi, kuid eriti hästi mängis ta malet, tehes seda edukalt ka endast kõrgema järguga poiste vastu. Ehk oleks temast saanud koguni Eesti Robert Fischer, kes oli kah autismi tunnustega. Kuid siis pidanuks Uudol olema treener. Maletaja tee olnuks muidugi palju okkalisem kui hiljem valitud akadeemiline tegevus.
Nii nagu teisedki tudengid, käis Uudo tihti kinos, vaadates ära kõik tollal headeks peetud filmid. Teatrisse jõudis ta õpingute teisel poolel, vaadates põhiliselt oopereid. Lauljaist meeldis talle Edith Piaf. Ta luges võrdlemisi palju ja kiiresti. Kasutades ära tollased raha teenimise võimalused raudteejaamas või heakorrakontoris, jätkus Uudol raha ka vene- ja saksakeelse erialakirjanduse ostmiseks.
Geograafiatudengeile korraldati õppesõite Eestis ja menetlusekskursioonideks kutsutud mitmenädalasi erialareise NSV Liidu põhja- ja lõunaaladel. Nii käisime suvel 1960 Saaremaal, augustis 1961 Karjalas ja Koola poolsaarel ning augustis-septembris 1962 Kesk-Aasias ja Lõuna-Kaukaasias. Uudo tegi neil reisidel kaasa kõik matkamarsruudid, välja arvatud kiirmarss saamide püha järve Seitjauri (Seidjavr) äärde. Sõnameistrina andis Uudo matkade jooksul kujunenud rühmadele nimed: kogenenumad kuulusid supereliiti, vähem kogenenumad aga eliiti. Nii sai ta olla oma kahel esimesel kaugreisil eliitmatkajate rühmas.
Kaastudengeile oli teada ka see, et Uudo oli koolipõlves avaldanud Põlva lehes luuletusi. Kui meil oli ülikoolis käsil viimane õppeaasta ja kogunesime detsembri alguses geograafide peole ehk osakonnaõhtule, oli Uudol kirja pandud pikk lugulaul, mis iseloomustas õpingukaaslasi ning lõpuks teda ennastki. Meelde jäid tollasest värssloost siis küll vaid minu kohta kirja pandud read: Kurs Ott torti kõrgelt hindab, viina mitte sugugi. Tema korter äärelinnas kõigile on saladus. Uudol oli veel üks teine ning hoopis paremate riimidega lugulaul pealkirjaga “Trío los barbudos”, milles kirjeldati, kuidas kolm noorhärrat hakkasid habet kasvatama ning kursusejuhendaja Vasja (Lev Vassiljev, 1920-2009) lubas neid selle pärast stipilt maha arvata. Mis puutub meie kolmikusse, siis koduseist oludest ja sugulastest me ei rääkinud. Ka mitte siis, kui ülikooli kahel viimasel aastal liitus meiega Tallinna haritlaste perest pärit Ülo Pihlak (1940-2013).
Meie nelikut ühendas siis suusatamine ülikooli Emajõe-äärsest spordibaasist laenatud suuskadega ning harjutused võimlemissaalis. Pisikeses erakorteris elanud Üloga oli mul küll varem avameelseid vestlusi poliitilistel teemadel, kuid suusarajal ja spordisaalis me neid enam ei puudutanud.
Erinevais oludes kasvanud Uudo ja Ülo omavaheliste tihedamate suhete tekkimises oli süüdi küll majandusgeograafia õppejõud Salme Nõmmik (1910-1988), kelle lemmikõpilased nad mõlemad siis olid.
Saanud pärast ülikooli lõpetamist käsu minna sõjaväeteenistusse, kutsus Uudo kõiki oma õpingukaaslasi 9. oktoobril 1963 pidutsema. Et olin siis õpetaja ning lisaks veel tootmisõppe juhataja Mustvee 1. keskkoolis, polnud mul võimalik selles osaleda. Mõni päev enne sõjaväkke minekut oli Uudo käinud veel Loksal ülikoolikaaslase Rein Leedu 30. sünnipäeval.
Sõjaväes teenides pidas Uudo kirjavahetust minu ning paari vanema daamiga. Sealt saatis ta mulle mitu kirja ja sünnipäevakaardi.
Kui ma siis ühes oma kirjas teatasin dotsent Nõmmiku soovist, et Pragi talle kirjutaks, vastas Uudo, et tal pole sõjaväes aega tegelda geograafiaga, lisades: elu on igav, veniv, laisk ning sõjaväetarkustes olen endiselt безнадежно плохо, kuid püüan meeleolu hoida kõrgel ja kerge.
Kui Uudo novembris 1965 sõjaväest vabanes, olin mina juba aserite maal Kaspia mere ääres. 10. detsembril 1965 mulle Bakuuse saadetud kirjas kurtis ta väikest palka ülikooli arvutuskeskuses ja raskusi eluaseme leidmisel. Tal oli siis vaid ajutine peavari aadressiga Kooli 26–2. Kirjas oli lühidalt ka detsembri alguses korraldatud geograafiaosakonna õhtust, kus iga lend olevat pidanud kõne ning seejärel alanud „töö sektsioonides”.
Sügisel 1966 kohtusime juba ülikooli geograafia kateedris, kus tal oli noore õppejõu, minul aga lepingulise nooremteaduri koht. Peagi sai Uudost ka kaugõppeaspirant Kaasani ülikoolis. Oli tunda, et matemaatika hea tundmine oli andnud talle tugevat tuult tiibadesse.
Otepää suvekoolis 1967 oli Uudo Pragi juba hinnatud kohalik asjatundja matemaatiliste meetodite alal. Hulga vanemad, õppejõud Ann Marksoo (1930) ja Virma Murel (1928), käisid tal kannul ning palusid ikka ja jälle midagi selgitada. Ilmad olid ilusad ja suvepäevalised nautisid ka kohalikke veemõnusid. Järves supeldes hakkasid kauged külalised Venemaalt noppima kaitsealuseid vesiroose.
(Järgneb)
OTT KURS
