Eesti lipu värvikombinatsiooni idee sündis 1881. aastal Tartus üliõpilasseltsi Vironia (praegune Eesti Üliõpilaste Selts ehk EÜS) asutamiskoosolekul. Värvide tähendust seletati siis nii, et sinine väljendas usku ja lootust eesti rahva tulevikku, samuti oli see ustavuse sümboliks. Must pidi meenutama eesti rahva sünget minevikku, kodumaa musta mulda, luuletustes on musta peetud ka armastuse sümboliks. Valge sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole.
Lipp pühitseti Otepääl
Otsus võeti vastu 1884. aasta kevadel, mil Karl August Hermanni abikaasa Paula õmbles lipu valmis. Lipu laius oli 1,5 meetrit ja pikkus 3 meetrit. Et Tartus oli selle lipuga esinemine keelatud, sõitsid 16 üliõpilast ja 6 vilistlast Tartust 3. juuni hommikul suure kollase vankriga Otepääle. Lipu pühitses pidulikult 1884. aasta 4. juunil Otepää pastoraadi saalis Valga koguduse õpetaja Rudolf Kallas.
Lipu pühitsemine ei tähendanud veel avaldamisõigust. Lipp peideti Tartus EÜSi korterisse oma aega ootama.
20. sajandi alguses levisid rahvusvärvid ka välismaal. Näiteks Stockholmi olümpial 1912. ja 1915. ning 1916. aastal New Yorgis. 1905. aasta revolutsiooni ajal toodi EÜSi lipp esimest korda avalikult välja Tartus. 1917. aastal hakkasid paljud eestlased, nii sõjaväelased kui ka eraisikud, kandma rahvusvärvides märke. Üheks tähtsündmuseks sai 1917. aasta 26. märtsil toimunud eestlaste suur meeleavaldus ja rongkäik Petrogradis, kus nõuti Eestile autonoomiat Vene riigi koosseisus.
1918. aasta 24. veebruaril kuulutati Eesti lipu lehvides välja esimene iseseisvuse põhidokument ? Eesti Maapäeva Vanematekogu manifest kõikidele Eestimaa rahvastele.
Peagi alanud Saksa okupatsioon aga surus lipuvärvid küll mõneks ajaks jälle kõrvale, kuid 1918. aasta 21. novembril tunnistas Eesti Vabariigi ajutine valitsus Eesti lipu riigilipuks ning see heisati 12. detsembril Pika Hermanni torni.
Riigikogu seadustas sini-must-valge lipu 1922
Pärast Eesti Vabadussõda (1918 ? 1920) leiti, et riigilipu küsimuse peaks lõplikult lahendama Riigikogu. 1922. aasta 27. juunil võttis Riigikogu vastu riigilipu seaduse.
Sini-must-valgele lipule olid esmakordselt pühendatud pidustused Eesti Vabariigi ajal 1934. aasta 2. ja 3. juunil Tartus ja Otepääl, mil tähistati lipu 50 aasta juubelit. Siis paigutati Otepää kiriku välisseinale ka kaks suurt bareljeefi ? mälestustahvlit. Need valmistas kunstnik Voldemar Melnik.
Mälestustahvlid pühitsesid professor H. B. Rahamägi ning õpetaja O.Lauri. Ajalooline lipp anti Eesti Rahva Muuseumile (ERM) hoiule.
Saatuslikul 1940. aastal langesid nõukogude ametimeeste ohvriks bareljeefid Otepääl, keelatud oli Eesti lipu kasutamine, keelati ka EÜSi tegevus.
Seltsi mõned liikmed otsustasid päästa rahvale nii tähtsa lipu. 1940. aasta augustis vahetati originaallipp ERMi varakambris dublikaadi vastu ning EÜSi esimehe Karl Auna eestvõttel maeti ajalooline lipp Viljandis maa sisse.
Kartusest, et lipp pole piisavalt niiskuskindlas kastis, toodi see 1942. aasta juulis peidupaigast välja ja 1943. aasta 27. juulil peitis Karl Aun ajaloolise lipu Vaimastveres Kõola külas asuvasse Läänemardi tallu korstnajalga.
Lippu hoiti Vaimastveres Läänemardi talus
Karl Aun sündis 1914. aasta 15. mail Vaimastvere vallas Läänemardi talus. Tulevane professor lõpetas 1943. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna cum laude. 1944. aasta sügisel lahkus Aun kodumaalt. Saksamaal omandas ta 1948. aastal Hamburgi Ülikoolis õigusteaduste doktori kraadi. Alates 1959. aastast töötas Kanadas Torontos. Karl Aun suri 1995. aasta 20. märtsil.
Algselt teadis lipu peidukohast peale tema veel vaid ta isa Aleksander Aun. Igaks juhuks andis Karl Aun andmed lipu peidukohast veel paarile EÜSi kaasvõitlejale, kuna isa aga näitas enne oma surma peidukoha kahele sugulasele.
Ajaloolise lipu olemasolust teadsid veel Tartumaa praost Harald Tammur, perekond Kork. 1991. aasta 26. detsembril toodi EÜSi ajalooline lipp päevavalgele. 1992. aasta 24. veebruaril olid Rein Järliku juhitud Hommikutelevisiooni saates Karl Aun, Rudolf Kork, Andres Kork, Toomas Kork, Jüri Kork. Samal päeval andis perekond Kork lipu üle EÜSile.
Praegu asub ajalooline lipp taas ERMis. Avalikult eksponeeritakse seda ainult EÜSi üldkoosoleku loal ning seltsile väga olulistel tähtpäevadel.
Otepää koguduse õpetaja Jürio Stepanovi algatusel ja EÜSi eestvõttel avati 1989. aasta 15. juulil Otepää kiriku välisseinal taas sinimustvalge lipu õnnistamise mälestustahvlid. Meistritöö tegi kunstnik Mati Varik. Mälestustahvlite taasavamisele eelnes jumalateenistus Otepää kirikus, mille viisid läbi Kuno Pajula, Jüri Stepanov, Herbert Kuurme, Harald Tammik, Viktor Vaasa ja EÜSi vilistlased. Muinsuskaitseseltsi nimel esines Mart Laar.
Ajaloolised värvid said jõusse 1987. aasta oktoobris Võrus korraldatud miitingul, 1988. aasta aprillis Eesti Muinsuskaitse Seltsi viiendal kokkutulekul Tartus, eriti aga miitingul Raadil. Järgnesid X Tartu Levimuusikapäevad, kus kõlasid Alo Mattiseni viis isamaalist laulu Jüri Leesmendi sõnadele.
Tõeline vabanemine saabus 1988. aasta juunis, kui Tallinnas peeti öölaulupidusid ja toimusid vanalinnapäevad. 17. juunil peeti Tallinna lauluväljakul suur miiting.
1989. aasta 24. veebruaril peeti Jõgeva linnas suur miiting, kus siinkirjutaja kõneles Eesti lipu ajaloost. 2001. aasta 23. veebruaril paigaldati Vaimastverre Läänemardi talu seinale mälestustahvel. Selle eest seisid ajaloo- ja muuseumisõprade ühingu Ambior juhatuse liikmed Arvo Oja, Juhan Reimann ja tolleaegne vallavanem Toivo Ilves. Mälestustahvli avamisel kõnelesid maavanem Margus Oro, vallavanem Toivo Ilves, kaitseliidu ülem Ants Nurk, Riigikogu liige Mai Treial, professor Helmut Piirimäe. Juhan Reimann oli organiseerinud päevakohase temaatikaga näituse.
EINO VESKIS, ajalooõpetaja
