Nii Timotheus von Bock kui ta abikaasa Ewa on maetud Võisiku-Kundrussaare von Bockide perekonnakalmistule, kus üleeile Võisiku külaseltsi Ewa liikmed küünlad süütasid. Jalgsimatka kalmistule tegid Esku kooli lapsed. Seejärel mindi koos Võisiku külamajja, kus teelauas kõneldi lastega selle kandi kuulsast mehest ja tema elust.
Kalmistul käivad ekskursioonid
Võisiku-Kundrussaare Bockide suguvõsa kalmistul on nüüd juba kahel järjestikusel suvel tehtud restaureerimistöid ning loodetavasti saadakse jätkata ka eeloleval aastal. Plaanis on korda teha kabel ja ilmselt tähistatakse edaspidi ka matmiskohad. Võisiku külaseltsi Ewa eesvedaja Loniida Bergmanni sõnul on kalmistul kunagi olnud ligi kolmkümmend Bockide suguvõsa hauda. Seda teadis kinnitada ka üks Võisiku mõisniku lähisugulasi Saksamaalt Valter von Bock, kes viimati siinset kalmistut külastas ja ka Loniida Bergmanniga kohtus. Tänu viimase energilisele asjaajamisele osutuski lõpuks võimalikuks kalmistul restaureerimistöid tegema hakata. Tema on ka see, kes aastakümnete jooksul on Timotheus von Bocki ja ta abikaasa kalmu korras hoidnud ning püüdnud kalmistut hävingust päästa. Praegu peatuvad Võisiku-Kundrussaare kalmistul päris tihti kõikjalt üle Eestimaa ja ka väljastpoolt riigipiire tulnud ekskursioonid.
Maailmaparandaja kurb saatus
Bockide suguvõsa asus Eestisse elama juba viieteistkümnendal sajandil. Neile kuulusid Võisiku ja Aru mõis Põltsamaa lähedal. Timotheus von Bocki sõjaväelasest isa Georg Carl Heinrich von Bock elas pärast erruminekut Võisikul, misjärel ta valiti Pärnu maamarssaliks. Ta pidas kirjavahetust keisri Aleksander I talurahvareformi asjus. Ilmselt oli isal ka Timotheus von Bocki elutee kujunemisel suur mõju. Kuigi isa soovinuks näha poega diplomaadina, valis too isa eeskujul siiski sõjaväelase karjääri ning üritas samuti maailma parandada. Erinevalt oma liberaalsete vaadete poolest tuntud isast, sekkus ta aga ägedalt poliitikasse ning tegi mitmeid katseid riigikorda parandada.
Esimese katse riigi olukorra muutmiseks tegi Timotheus von Bock 1810. aastal, mil ta läkitas Aleksander I-le kirja, põhjendades rahulepingu sõlmimist Türgiga. Aastaid hiljem aga koostas ta Venemaa esimese konstitutsiooniprojekti, milles taunis isevalitsust ja pärisorjust ning saatis projekti keisrile tutvumiseks. Teisitimõtlemise eest pandi ta aga üheksaks aastaks Schlüsselburgi kindlusevanglasse. Mitmel korral keelitati Bocki keisrilt andestust paluma, aga ta ei soostunud seda tegema.
Enne seda oli Timotheus von Bock saanud hakkama oma aja kohta tavatu teoga. Nimelt astus ta abiellu lihtsa eesti soost neiuga. Abikaasa Ewa Katariina oli aga edaspidises elus ühtlasi tema parim sõber ja mõttekaaslane.
Elu lõpuaastad möödusid Timotheus von Bockil Võisiku mõisas vaimuhaigusega võideldes ? vangistus oli teinud oma töö. 1936. aastal võttis ta endalt ise elu. “Ei tea, mis siin küll saja aasta pärast on?” oli muretsenud matusepäeval tema abikaasa Ewa. Nüüd, enam kui 170 aastat hiljem, võib ta hing loodetavasti rahus puhata.
VAIKE KÄOSAAR
