Septembri keskel toimunud põllumeeste meeleavaldus Toompeal algas tuntud lauluga filmist “Viimne reliikvia”, kus öeldakse, et iga mees on oma saatuse sepp. Kui nüüd mõned päevad hiljem sellele laulule tagasi mõelda, siis tuleb välja, et selle sõnad on väga elulised.
Ka mina olin sellel sügisistungjärgu esimesel parlamendiistungi päeval paraja dilemma ees: kas tulla põllumehena kodunt traktoriga või riigikogu liikmena autoga. See oli omaette skisofreeniline olukord, kus põllumehena oleksin pidanud tulema justkui iseenda vastu. Veel suvistel pikkadel koalitsioonilepingu lahtitegemise-kinnipanemise aruteludel ei olnud minul küll väga suurt usku, et põllumajanduskriisi käigus tekib mingigi riiklik tahe täiendavate üleminekutoetuste maksmiseks või raha eraldamiseks Maaelu Edendamise Sihtasutusele pankrotiohus ettevõtete päästmiseks.
Praegu on üks väheseid kordi, kus ma võiksin oma eksimuse üle heameelt tunda. Muidugi ei saa öelda, et nüüdse piskuga on keeruline olukord Eesti põllumajandusettevõtluses lahendatud, aga vähemalt peaministri ja presidendi tasemel tunnustati kriisi olemasolu ja vajadust põllumehi aidata. Ka see on oluline samm!
Kriisiabi põllumeestele
Toon välja kolm olulist käiku, mis natukenegi leevendavad põllumajanduse olukorda. Koalitsioonilepingu täiendamise aruteludel leidis toetust sotsiaaldemokraatide ettepanek eraldada 10 miljonit eurot Maaelu Edendamise Sihtasutusele uue ettevõtte asutamiseks. Sihtasutus loob koos põllumajandusministeeriumiga uue äriühingu, mille “seemneks” see kümme miljonit ka läheb.
Asutatava äriühingu mõte on, et ta saaks võimalusel minna ajutiselt kasvõi raskustes ettevõtte omanikuks, osta teatud ajaks ettevõtte maa, andes raha ettevõtjale ja maa rendile samale ettevõtjale jne. MES ettevõte muudaks põllumajandusettevõtete aitamise oluliselt paindlikumaks.
Teisena olgu nimetatud Euroopa Liidu erakorraline abi 7,56 miljonit eurot Eesti piimatootjatele ja seakasvatajatele. Keeruliste eelarvearutelude tulemusena leiti ka 7,6 miljonit eurot abi Eesti riigieelarvest, millest kolm miljonit makstakse välja sellel aastal ja ülejäänu jääks järgmiseks aastaks.
Andsid käivitava laksu
Kolmanda ja kõige olulisema käigu lükkas sisse siiski põllumeeste meeleavaldus. Kui ei oleks olnud meeleavaldust, siis julgen arvata, et nii pea- kui maaeluministri erakonna poliitiline tahe oleks olnud mitu kraadi nõrgem. Praegu hakkas põllumajandusvaldkonna eest vastutust kandev erakond häbisse jääma. Kujunenud olukorda ei saanud enam lahendada üldpoliitilise jutukesega ületootmisest ja niisama käsi laiutades.
On hea, et nüüdseks on kõik suuremad Eesti erakonnad pidanud kandma vastutust põllumajandusvaldkonna eest. Tahes-tahtmata tuleb seetõttu ka sisuliselt asja sisse minna. Ja kui natukenegi põllumajandusettevõtlusse süveneda, siis peaks Reformierakond paratamatult jõudma seniste sisemiste dogmade ümberhindamisele, kui ainult südametunnistus lubab. On selge, et selle käivitava ja sõbraliku laksu 101 Toompeale sõitnud traktorit oma möirgamisega peaministrierakonnale ka andsid. Eriti oluline on siinjuures seegi, et esmakordselt olid kõik põllumeeste organisatsioonid üheskoos meeleavaldusel, kus nad tulid välja ka ühesuguste sõnumitega. Siit hea kogemus, et kui tahetakse midagi saavutada, siis tuleb olla ühel nõul.
Ükskõik missuguste toetustega ei saa muuta turu olukorda, aga seda saab leevendada ja aidata keeruline aeg üle elada. Eestis on üheks olulisemaks väärtuseks hea põllumaa. Meil on piimatootmiseks nii head oskused kui looduslikud tingimused. Praegusi tootmismahte ei tohiks vähendada, sest see tähendaks oluliselt sissetulekute vähendamist, viiks töökohtade kadumise ja ääremaastumise süvenemiseni.
Muidugi on põllumajandustoetuste summad suured ja laialt levinud on arvamus, et põllumehed on muiduvirisejad, kes nõuavad toetusi lihtsalt niisama. Eesti põllumehed oleksid päevapealt valmis loobuma kõigist otsetoetustest, kui seda tehtaks üle terve Euroopa Liidu ühe korraga. Sellisel juhul oleksid nad ka suuremad võitjad, sest vanadel Euroopa Liidu riikidel, kus on toetused suuremad, on ka kaotada oluliselt rohkem. See oleks meile konkurentsieelis!
Toetuste kaotamine tooks aga endaga kaasa kohese toiduainete hinnatõusu, sest see toetuste summa tuleks kinni maksta tarbijatel. Toitu saab toota ikka teatud hinnaga ja süüa tahavad kõik. Põllumehe jaoks ei ole põhimõttelist vahet, kas osa sissetulekust tuleb toetustest ja osa turult või tuleb kõik turult.
Toetused on aga väga olulised toidu tarbijatele, olemuslikult on nad toidu hinnatoetuseks. Ja mida rohkem me sööme eesti toitu, seda rohkem me toetame eesti põllumeest!
JAANUS MARRANDI, põllumajandusettevõtja ja riigikogu liige, SDE
