Veebruaris pole lumi sugugi haruldane, iseasi on, kui see sajab juulikuus, nagu Terminaatori laulus. Oli siin mitmeid päevi, kus maapind päris paljas ja võrdlemisi sula, püüdsin väikestviisi maadki kaevata.
Lumisel ajal nägin korduvalt ainsat nurmkana õuest läbi lippamas, kael õieli. Ta külastas ka teisi õuesid naabruses. Vahel nägin lumel tema iseloomulikku kulgemise rada ja kohati lahtisobratud maapinda.
Viskasin tema jaoks ühte kindlasse kohta odrateri. Ta hakkas seda kohta oma toiduplatsiks pidama. Üha sadav lumi oli terad jälle ära peitnud. Minu peibutus kandis vilja, nüüd võin tema toimetusi aknast jälgida: muudkui koogutab nokkima, siis teeb jalgadega lumesahka, siis jälle otsib. Kord istutab end sügavamalt oma lumepessa, siis liigub väheke eemale, et seal end lume sees sirutada. Niisugust vaatlust lumeta teha ei saa. Esiteks ei jäta ta endast reetlikke jälgi maha ja eks ole siis toidulaud laialdasem…
Praegu on lumi konstruktiivse tähtsusega! Alles oli arutelu, kas saab korraldada Tartu maratoni! Nüüdne seis on, et 21. veebruarile planeeritud 44. Tartu maraton jääb lumepuuduse tõttu ära. Samas püüavad korraldajad leida kompromisse. Näiteks on üks versioon korraldada selle asemel mingi lühema kilometraažiga suusaüritus, millega Priit Pullerits kuidagi nõus ei olnud. Et see oleks maratoni kui suurürituse maine rikkumine või midagi säärast… Et natuke suusatada võib ta mujal ja ilma organiseerimatagi….
Mitmeid reisimuljeraamatuid lugenuna tulevad silme ette lumeolud mujal. Islandil on tihti lumetormid, mis seiskavad autod, ja spetsiaalsele numbrile helistamise järel tuleb jääda ootama sahka. Mitmes paigas puudub aga levi. Seal võibki lumme jääda, mitte leida üles koduväravat… Hiinas vist sajab lund nii vähe, et kui see juhtub, õhkavad hiinlased, et kui romantiline! Taanis pidi olema kaks aastaaega – sügis ja kevad. Parasvöötme sombune mereline kliima. Lund sajab vähe ja see sulab kohe, nagu meilgi siin nüüd hiljuti.
Naasin Tallinnast, kus lund oli vaid mõni kuhjake, mis oli millalgi sahkade poolt kokku lükatud vallidest veel sulamata. Seal ei saa lumele jälgi teha. Märkasin oravat, kes turnis mööda paljukorruselise maja seina päris katuseni välja! Küllap kiikas rõdudele – äkki jäetaksegi sinna väikese närilise talvemure leevenduseks midagi?
Kui eelnev oli kirja pandud ja hommikul kardina loodusvaatlusteks eest lükkasin, siis imestasin nagu Mati vanaaegses laulus, et „maa oli täis kui valget vatti!“ Selle talve kõige talvisem vaatepilt, senine lumerekord, kui oma mälu usaldada! Tihased polnud veel oma kohvikusse saabunud, neidki ehmatas talve tagasitulek? Maapinnal hakkas keegi siputama: nurmkana oli tulnud oma teri välja kaevama ja lootusetult hätta jäänud! Nii marssisin platsi puhastama ja teri viskama, aga kana tegi muidugi vurrdi!
EHA NÕMM
