Pühapäeval algas Vancouveri talimängudel teine pool. Kõik teevad vahekokkuvõtteid, vaatavad tagasi ja prognoosivad ette. Kes on põrunud, kes üllatavalt kõrgele jõudnud. Meie lõunanaabrid lätlased on tasku pistnud juba kaks medalit. Saavutus, milleni nad iseseisva riigina pole talimängudel varem küündinud.
Nädalavahetusel olümpialinnas valitsenud kevadine ilm meelitas tänavatele tuhandeid inimesi. Kes nautis olümpiamelu, kes oli teel mõnele võistlusareenile, kes lihtsalt laskis olümpial endast läbi voolata.
Nii ummistusid kesklinna suured peatänavad läbimatuteks. Veelgi enam – mitmeks tunniks suleti olümpiaks ehitatud uhke ja moodsa metrooliini Canadian Line jaamad. Rahvast tuli sedavõrd palju juurde, et järjekorrad ulatusid tänavale ja sisse ei lastud enam kedagi.
Raskusi valmistas isegi kesklinnas kukesammul edasiliikumine, sest lisaks suurele inimhulgale astus iga kümne meetri tagant üles mõni moosekant või mustkunstnik. Keset peatänavat asusid hokiväravad, kus väikesed lapsed tennisepalliga hokit mängisid. Publikust puudust ei tulnud.
Kuum kaup – olümpiakindad
Parim müügikaup tundub olümpialinnas olevat punased Kanada rahvusvärvides kootud labakindad. Kinnaste peopesas ilutseb valge vahtraleht ja pealset kaunistavad olümpiarõngad ja mängude logo.
Esimese hooga valmistati kindaid ajakirjanduse andmetel kolm miljonit paari. Seda oli ilmselgelt vähe. Nüüd olevat veel kaks miljonit juurde tehtud, aga enamikes poodides on letid kinnastest ikka puhtaks ostetud.
Pole ka ime, kui kindad on topitud kätte või riputatud kaela enamikele olümpialinnas asuvatele kujudele ja skulptuuridele. Ühesõnaga – igale poole, kuhu vähegi võimalik.
Nii ostetakse kindaid poodidest ikka hulgi, sest soodne on ka kümnedollariline hind. Kaupa läheb rohkem, kui jõutakse juurde vedada.
Linnapildis on aga need kindad sama pilkupüüdvad kui Eesti olümpiakoondise joped.
Tähistati Eesti sünnipäeva
Pühapäeval tähistati Vancouveri eestlaste maja Meie Kodu ruumides piduliku aktusega lähenevat vabariigi 92. sünnipäeva. Kodu-Eestist tõi siinsele eestlaskonnale tervitusi kultuuriminister Laine Jänes.
Vancouveris ei ole eestlasi kunagi väga palju olnud. Neist ei ole ka sedavõrd sageli räägitud kui Toronto eestlastest. Kuid oma tegutsemislusti poolest võib Vancouveri eestlaskonda nimetada vägagi tugevaks rahvusrühmaks. Praegu hinnatakse suurlinna piirkonnas elavate eestlaste arvuks umbes kaks tuhat inimest.
Tegutsevad Vancouveri Eesti Selts, Eesti Kultuuri Ühing Kanadas ja Eesti Arhiiv Vancouveris. Juba pool sajandit ilmub siin Kanada lääneranniku eestlaste väljaanne Läänekaare postipoiss. Koos käivad rahvatantsijad ja laulukoor, aktiivselt toimib kirik. Aukonsulina tegutseb ärimees Harry Jaako.
“Tänu teile selle eest, et aitasite ka kodumaa eestlaste jaoks alati, ka väga pimedatel aegadel, alles hoida lootust, valgust ja usku,” sõnas minister Jänes.
Nii nagu mujal, on ka siin toitnud eestluse püsimist eelkõige kaks tegurit: eesti keel ja eestlase jonn.
Ottawas asuva Kanada Eesti saatkonna asjuri Riho Kruuvi sõnul annab seekordsele sünnipäevale erilise varjundi Vancouveris toimuvad taliolümpiamängud. “Mõlemad riigid, nii Kanada ja Eesti, on jõudnud ka medaliteni ja küllap tuleb neid veel juurdegi.”
Oma luuletuse aktusel ette kandnud Alex Aavik ütles, et veebruarikuu viib alati ta mõtted kaugele sünnimaale. “Eesti sünnipäeva kingituseks kirjutasin seekord väikese luulepala.”
Aktuse lõpuks esines Eesti seltsi segakoor, keda viimase loo juures dirigeeris kultuuriminister Laine Jänes.
Läänekaare postipoiss
Vancouveris ilmuv eestlaste ajaleht Läänekaare postipoiss, mis meenutab küll rohkem ajakirja, hakkas ilmuma 1960. aastal Eesti Seltsi väljaandena. Ning ilmub tänaseni, neli numbrit aastas.
“Tegelikult alustas 1954. aastal ilmumist ajakiri Läänekaar, mis oli praeguse lehe eelkäija. Seda andsid välja omal käel Eestist tulnud loomeinimesed. Kuna selle tegemine ennast ära ei tasunud, tuli seltsil selle ilmutamine enda hooleks võtta,” rääkis praegune toimetaja Vello Püss.
Mees hakkas seda tööd tegema seltsi juhatuse palvel 1986. aastal ajutiselt. Ja nagu ikka, kestab ka see ajutine igavesti.
“Võtsin selle ameti üle Alar Suurkaselt. Ega see ajakirja numbri kokkupanek lihtne ole, sest kirjutajaid on vähe. Siiski oleme suutnud väljaannet elus hoida ja tänase seisuga on ilmavalgust näinud 219 numbrit. Lisaks veel 18 numbrit Läänekaart,” selgitas ka seltsi raamatukogus ametis olev Püss. Muide, ta on elukutselt meteoroloog.
Lisades, et iga kaastöö on oodatud, ka ingliskeelsed, sest paljud eestlaste järeltulijad enam esivanemate emakeelt ei valda.
iii
TIIT LÄÄNE, Vancouver, TEA sporditoimetaja
