Pean ennast professionaalseks lakatühjendajaks – iseennast võib ju igasuguste tiitlitega pärjata! Aastaid maal elanult on jätkunud laepealseid, mis olid varem elanud põlvkondadel kasutuses.
Tänapäeval käivad need asjad hoopis teisiti, ei ole mingit traditsioonilist heinategu, kus inimesed niidavad, võtavad loogu, panevad heina kokku ja veavad vihma eest ära.
Minugi ämm pidas lehma ja väiksemaid loomi. Niita sai enamasti traktoriga, loogu sai võtta vahel loorehaga, aga palju oli käsitööd, näiteks kuhjade tegemine pikavarreliste heinahangudega, mille otsa tuli “komplekteerida” mitme torkega ilmatu hangutäis. Kuhjad ehitati pikkadele pajuokstele, et siis pärast saaks need traktori või hobusega hoidla juurde sõidutada.
Kui hein oli mõne päeva kuivanud, oli mure, et vihma ei tuleks, sest siis tulnuks ju uuesti kuivatama hakata. Kord juhtus, et terve õu oli heinasaade täis veetud, jõudsime väga hilja koju ja äike oli kohe algamas. Siis sai osa suure kiiruga ära päästetud, osa tuli kuiva ilmaga taas laiali laotada.
Nüüd pakitakse võimsad heinarullid kilesse ja nii need “dinosauruse munad” vedelevad kus iganes!
Kui loomapidamine lõpetati, siis ei pruukinud hein ja põhk majapidamises sugugi otsakorral olla! Eks vedele siin-seal vanu köötsivajunud heinaküüne. Talumajades, mille ühes otsas olid loomapidamisruumid, hoiti heina lae peal; nii oli meiegi majas ja sellest ülearusest substantsist on ammuilma vabanetud. Ka aidalakk oli paksult heina täis, omal ajal tuli seal peal tallata, et ikka rohkem mahuks. Õnneks pakkus see lastele lõbugi, kuigi heinatööd nagu iga maatööd peeti raskeks ja seda tuli teha meie kõige kõrbelisematel päevadel. Oli palav ja juua kulus palju.
Just nüüd sattus mulle ette veel üks laudapealne, kus loomatoit tihkeks vajunud. Alumine kiht oli murenenud peeneks, kõige all oli kohati laudadel näha lausa mullakorbatist. Seda kõike liigutades ja laudaluugist alla ajades tõusis paks tolmupilv, mis riietesse korjus ja hingamist just kergemaks ei teinud.
Ma ei tea, palju on Eestis veel talumajapidamisi, kus lakad koristamata. Maamaju ostetakse suvilaiks, peamiselt Lõuna-Eestis on eriti nende järele nõudlus. Küllap lõpuks saavad kõik maamajade lakad mineviku taagast ehk endistel aegadel loomapidamiseks soetatud varudest lahti.
Veebruaris näidati ETV2-s ööülikooli rännaku saadet. Oldi külas Matsalus Joosep Matjuse perel, kes ka oli soetanud äsja maakodu. Tehti talgud: veeti ära suur hulk maja ühte otsa vedelema jäänud heinapalle, mis olid juba ka koost lagunema hakanud. Pärast ühistööd oli jututeemaks looduse kujutamise viisid ja kuidas need võiksid meid loodusele lähendada, kõnelejateks kunstnik Peeter Laurits ja kultuuriteadlane Karina Laurits.
Ja nagu laulab Birgit Õigemeel: et uus saaks alguse. Põhust saabki uus alguse, sest selle abil saab viljelda “kerget” taimekasvatust.
Köögiviljad kasvavad mitte midagi tehes! Pane alla papp ja peale põhk ning ei pea rohima ega kastma, rääkimata kaevamisest! Kui mullu ühel kokkutulekul käisin, kuulutas perenaine, et saab põhukartulit. Kuna seal igasuguseid asju grilliti, kujutasin ette, et seekord kasutati selleks põhku – ikkagi looduslik põlev materjal. Aga selgus hoopis, et need kartulid olid põhu sees kasvatatud!
EHA NÕMM
