(Järg 7. oktoobril ilmunud osale)
4. mail 1976 kirjutab Aksella Luts Erich Ernitsale:
“Nüüd aga pean Teile ühe väga kurva asja teatama. Meie kõikide sõber ja tõeline eestlane Konstantin Soots on raskelt haige. Arstid igatahes mingit lootust ei anna.”
Konstantin Sootsist oli meil eelpool juttu seoses tema Pugri asunduse teemaliste mälestuste avaldamisega ning nagu lugeja juba teab, tekkisid Sootsi ja Lutsude vahelistesse suhetesse mitmel põhjusel teatud pinged. N-ö igaviku palge ees need kaovad. Aksella kirjaridades on vaid suur kurbus.
“Käisin teda veel eile haiglas vaatamas, aga tema juurde enam kedagi ei lasta, ta on toas, kus antakse hapniku jne. jne. Võib vaadata haiget ainult läbi akna. Igatahes nagu ma arusain oli tal heameel et teda vaatama läksin ja tegi mulle veel märki käega ja peaga aga teda vaadates tuli siiski vesi silma. Tema oleks ju ka sel aastal veel ESTO Päevadele sõitnud. Siinsest eestlaste sõidust nagu olen kuulnud ei tule midagi välja. Esiteks on meie raha väga langend ja teiseks on igasuguste ettekirjutuste tõttu tarvis väga palju raha et seda sõitu ettevõtta ja kolmandaks on siinse eestlaste kolonii väga väike ja kuivab veel igapäevaga kokku. (…) Vanad on väsind ja surevad ja noored on jäänud ükskõik mis põhjustel eemale (…),” kurdab Aksella.
Juba järgmises, 28. mail 1976 postitatud kirjas edastab Aksella Ernitsale teate Konstantin Sootsi surmast. Teele lähevad ka mitu leinakuulutust ja järelehüüe. See ilmub Vabas Eesti Sõnas (VES) 3. juunil, kuulutused 10. juunil. Järelehüüdest ilmneb, et esimese migratsioonilainega Brasiiliasse saabunud, aga ka kaugel maal eestlaseks jäänud Soots jõudis elada 78 aastaseks. Theodor Lutsul on sel ajal täitumas kaheksakümnes eluaasta. Pole siis ime, et Aksella tema pärast mures on. 26. juulil kirjutatud kirjas pihib ta Ernitsale:
“Theodor on (…) praegu haiglane, ütlen et on kohe hirm, kui õhtul koju lähen, aga loodan et talle veel oleks palju elupäevi antud.”
23. augusti kirjas tuleb Theodori tervisest juttu seoses järjekordse Balti näitusega ning taas negatiivses toonis:
“Ise ei ole veel näitusel käinud. Olen esimene päev täna tööl, sest Theodor oli väga raskelt haige ja võtsin puhkuse. Õnneks on ta nüüd juba vähe parem.”
Tunnevad teeneid
Samas annab Aksella teada, et sel aastal pole ta traditsioonilise Balti näituse korraldamisega seotud, sest konsul Ferdinand Saukas nimetas näitust ettevalmistavAsse toimkonda kindlad inimesed ja Aksellat nende hulgas polnud. Näitusest kirjutades on tunda Aksella teatavat solvumist.
“Läinud aastal oli näitus küll ilus, sest suure väärtusega oli Eesti raamat, mida nad sel aastal on väljapannud ei tea, sest see proua kes pidi Argentiinast tulema oma nukkude kollektsiooniga, ei tulnud. Nukud olevat teinud nüüd pr. Slet ise!
Ka teatas pr. Slet et prouad olevat joonistanuvad postkaarte rahvariietes ja neid müüdavat näitusel. Loodan et nad on ilusad ja kunstipärased ja teevad meile head reklaami,” märgib Aksella. Ka Balti näituse kohta artikli kirjutamist pole seekord Aksellale usaldatud.
“Selle (…) kohta kirjutab Teile kindlasti prl Slet ehk härra F.S. ise, sest nemad tunnevad paremini kõikide suuri teeneid, kuna mina katsun ikka kirjutada rohkem üldiselt,” tõdeb Aksella irooniliselt.
Tema järgmine kiri läheb Ernitsa poole teele 14. septembril 1976 ehk kuu aega pärast Theodori 80. sünnipäeva, mille märkis ära ka VES.
“Theodori suurim tänu selle imetoreda juubeli kirjutuse eest ja mina tänan ka, kohe kõigest südamest. Igatahes Theodoril oli väga väga heameel, et Teie teda ei unustanud,” kirjutab Aksella ja lisab, et enne oma sünnipäeva oli Theodor väga haige, peaasjalikult nõrk, aga tänu meedikute kaasabile on tal hetkel eluvaim päris kenasti sees.
Sama ei saa Aksella öelda konsul Saukase kohta, kes on parasjagu haiglas. Tema tervisliku seisundi kohta antavat aga kord nii-, kord naasuguseid andmeid.
“Ühel päeval telefoneeris mulle ta õde ja ütles, et kõik arstid ütlevad kindlasti, et temal vähki ei ole, teisel päeval hommikul telefoneeris uuesti ja ütles et on üleni vähki täis, ja tuleb viia haigla,” kirjutab Aksella. Nagu mitmel korral varemgi, kurdab ta ka selles kirjas kohaliku eestlaskonna vananemise üle.
“Noori on tulemas vähe peale ja kõige kurvem on see, et nad ei tunne end eestlastena, isegi Olev S. ütles mulle kord: …“no mis eestlane mina olen, olen siin sündind ja kooliskäind, aga mul on sellest kasu.” Kui palju kasu aga eestlaskonnal sellest on, seda ei tea,” kirjutab Aksella. Järgnevad kirjad lubavad oletada, et Olev S-i all mõtles ta konsul Saukase poega Olev Saukast.
Aksella võtab jutuks ka USA-s Baltimore’is hiljuti toimunud ESTO päevad. Aksellal on ajaleheartiklite põhjal kujunenud mulje, et need läksid hästi korda.
“Need Baltimori eestlased on küll väga palju tööd teinud ja vaeva näinud. Nendele olgu suurim kiitus ja tänu,” märgib Aksella n-ö positiivse kadedusega.
Theodor ja konsul
Ka 29. septembril Ernitsale läkitatud kirjas on paralleelselt juttu Theodori ja konsul Saukase tervisest.
“Võin Teile rõõmuga teatada, et Theodor on jälle päris kõbus ja loodan et ta veel palju aastaid elaks, sest muidu jään siia Jumala üksi,” kirjutab Aksella.
Konsul Saukas on tema sõnul taas haiglas ning tema õde pr Slet ja poeg Olev kinnitavad, et olukord on lootusetu. Perekond ei soovi isegi, et konsulit haiglas külastataks.
Ehkki Saukas on veel elavate kirjas, käib Sao Paulo eestlaskonna hulgas juba arutelu, kes peaks tema ameti üle võtma. Kuulu järgi olevat Saukas oma ametijärglase juba ära määranud ning selleks olevat tema poeg Olev.
“Ühed ütlevad et see koht ei ole päritav, teised leiavad jälle, et kui F. S. tõesti sureb, siis oleks ju loomulik et sellele kohale, kui siia üldse võimalik on kedagi jätta, jääks Paju, kes oli siia määratud E.V. valitsuse poolt, oli acrediteeritud siinses Välisministeeriumis ja ainult teatavatel põhjustel oma ametist loobus, nüüd jälle selle ameti oma peale võtaks. Aga eks aeg ise näita kuidas kõik läheb,” kirjutab Aksella. Käesoleva hetke olukorda kirjeldab ta aga nii:
“Igatahes meie n.n. konsulaadis ühtegi ametlikku isikut ei ole ega käi, ei siis ametlik sekretär ega ka mitte järeltulija. Et aga pr. Luts töötab kõrvalruumis, eks siis tema vasta kõigile neile, kes siin käivad teateid meie kodumaa kohta saamas.
Ja eks ma aja siis ka meie koguduse asjad, sest kellegil teistel nõukogust ei ole aega. Et aga Kogudus meie ainuke seadusliselt registreeritud organisatsioon on ja selle registreerimine minu pealekäimisel tehtud sai, eks siis minul ole ka suurem kohustus muidugi ja ütlen ausalt, et nii palju kui aeg annab teen kõike heameelega. Kõige selle tasuks on mulle antud imestamisväärt hää tervis mis on asendamata rikkus.”
(Järgneb)
RIINA MÄGI
