(Järg 9. septembril ilmunud osale)
“Kui siis jõudis kätte kuu lõpp, tõi mulle hra. F. Saukas tšeki CrS 100,00 suuruses (see on summa mida olen saanud esimesest päevast peale, kui konsulaadis tööle hakkasin see oli 1. juunil 1967 a,” jätkab Aksella. “Ehki elukallidus on kohutavalt tõusnud ja seetõttu seadusega kõikjal palkasid vastavalt igal aastal tõstetud, on minu oma ikka samaks jäänud. See summa CrS. 100,00 (sada cruzeirot) vastab praegu USD 16,50 (dollarit). Hra. F. Saukas andis mulle ka kviitungi allakirjutamiseks, milles on öeldud, et Eesti Konsul Sao Paulos, maksab minule toetusena selle summa. Arusaadavalt ei saa ma niisugust tšekki vastuvõtta ega ka kviitungit allakirjutada, sest mina ei ole mitte sant, ega ei ole hra. Saukaselt mingit toetust palund. Ja kui tööd tehakse, siis on selleks palk, ja kui seda tööd enam tarvis ei ole, siis lõpetatakse vahekorrad ka teisel moel.”
23. novembril 1972 Ernitsale läkitatud kirjas heidab Aksella valgust veel mõningatele juhtumiga seotud asjaoludele.
“Tahan veel ütelda, et meil ei ole mingit skandaali ega pahandust olnud, ainult et ma olen nähtavasti neile kuidagi või millegagi ristijalus ees, nagu see oli läinud aastal, kui eesotsas pr. Slet ja hra. F. Saukas tahtsid meie Kogudust viia Saksa Kiriku alla (pihtkonnana). Mina olin sellele absoluutselt vastu. Sellega oli palju pahandust ja ühel nõukogu koosolekul oli meil ägedam sõnavahetus hra. Saukasega.
Suurte jõupingutustega läks mul korda seda ärahoida ja seda võin ma küll oma teeneks lugeda, et meil veel oma Eesti täisõigusline kogudus edasi on.
Et siinsest segasest olukorrast paremini arusaada, peab kõige pealt mõtlema, et see on peamiselt ühe perekonnale kuuluv konsulaat mis peab esmajoones neid teenima, neid kes end loevad selleks kutsutud ja seatuks.
Oleks loomulik, et neid inimesi, kes on eestlased, kes tahvad eestlusele midagi teha ja on teinud, et neid katsutaks koondada ja n.ö. alalhoida aga mitte ei katsuta neist lahti saada.”
Aksella kahe murekirja vahel on saabunud Erich Ernitsa kiri (kirjutatud on see 8. novembril 1972). Ernits nimetab Aksella kirjeldatud juhtumit kurvaks ning avaldab arvamust, et konsulaadis peaks ikka mingi kord valitsema.
“Kuid meie välisesindused on ju kõik niisuguses imelikus olukorras,” nendib Ernits samas, pidades silmas ilmselt seda, et Eesti välisesindustel polnud sel ajal ju taga reaalselt eksisteerivat riiki, mis esindusi oleks finantseerinud ja oma struktuuride (välisministeeriumi) kaudu nende tööd korraldanud.
Ebapopulaarne konsul
Ernits jätkab: “Ma ei tea, kas E. Jaakson sellest midagi teab või kui palju temal konsulaadiga Brasiilias tegemist oli. Võiksite ehk ju järele pärida, kuigi sellest ma palju ei eelda – Jaakson on viisakas ja tagasihoidlik inimene, tema katsub arusaamatustest eemale jääda.”
Selgituseks nii palju, et Ernst Jaakson oli aastatel 1965-1991 Eesti Vabariigi peakonsul Ameerika Ühendriikides, kes täitis ka saadiku ülesandeid. Olulisima Eesti esindajana Läänes koordineeris ta teiste Eesti diplomaatiliste esinduste tegevust. 1991. aastal sai Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse sümbolkujust Ernst Jaaksonist, kes oli siis juba 86 aastane, Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik USA-s.
Aksella 31. jaanuaril 1973 Ernitsale läkitatud kirjast ilmneb, et neid, kellel suhted konsul Saukasega jahedavõitu, on peale Aksella enda veel. Aksella toob näiteks proua Alda Erveldali, kes tahtis kinkida Sao Paulo eestlastele maja, millest teha eesti maja, aga jättis selle konsul Saukase pärast tegemata.
“Kellel oli õigus ja kellel süü, seda ma ei hakka siin harutama,” kirjutab Aksella.
Ka pärast 1973. aasta suvel Sao Paulos teoks saanud Balti nädalat ja selle raames toimunud näitust tõdeb Aksella (kiri on dateeritud 27. juuli kuupäevaga), et konsuli ja teiste eestlaste vahelt on justkui must kass läbi jooksnud.
“Näituse puhul jooksis Saukas tõesti palju ja nii imelik kui see ka ei ole aga ükski eestlane ei aitand teda, kõik ütlesid ära. Ma ei tea mis on juhtund aga ollakse tema vastu,” kirjutab Aksella.
Ta on kõigele vaatamata seda meelt, et isiklikud suhted ei tohiks mõjutada ühiskondlikku tegevust. 26. aprillil 1973 saadab Aksella Ernitsale järgmise sisuga kirja:
“Täna saadan Teile teate pr. Alide Slet’i sünnipäeva kohta, sest tahan teadete ja sündmuste suhtes ikka olla erapooletu. See sõnum hilines sellepärast, et olin kindlal arvamisel et minust mõni palju tähtsam inimlaps seda teeb.”
Aksella palub, et vajaduse korral pandaks teate alla tema nimetähed. Järgnev selgitus annab meile teada huvitava fakti:
“Puht informatsiooni mõttes ütlen et minu täisnimi on: Aksella Hildegard L. – sellest siis ka tingitud mu kolm tähte. Eestis seda nime mu passil ei olnud aga siin peavad kõik peal olema ja nagu teate on “hääl” lapsel ikka palju nimesid.” Ühes hilisemas kirjas (11. maist 1973) palub Aksella veel, et ka talle saadetavale tšekile kirjutataks kindlasti tema täisnimi – Aksella H. Luts. Ilmselt on tal bürokraatidest pangaametnikega probleeme olnud.
Partisanilahingud
5. juunil 1973 saadab aga Aksella Ernitsale järjekordse teate konsulaadi “rindelt”, sedakorda lühikese ja vaimuka.
“…löön siin ikka järjest väiksemaid partisaani lahinguid edasi. Theodor trööstib mind ja ütleb, et kas sa tead mida ütles Peeter Suur, oma lahing-määrustikus: “Kui on sinul raske, siis tee, et ka su vaenlasel ei ole kerge,” kirjutab Aksella.
Konsuliga “lahingute löömine” ei takista teda muidugi eesti asja ajamast.
“See eestluse viljelemine viib mult viimase vaba minuti,” kurdab Aksella 24. aprillil 1973 Ernitsale saadetud kirjas. 7. mail postitatud kirjast selgub, et ajend, mis Aksellat tegutsema sunnib, võib eri juhtudel olla erinev.
“…kui midagi teevad noored, siis olen endast mõistetavalt mina kõige südamega neile abiks sest neid ma armastan. Kui teeb midagi kogudus, siis teen sellepärast ja pean tegema et olen nõukogus, ja kõik teised asjad eestlusega ühenduses sellepärast et see on iga eestlase kohustus, mida aga mitte paljud kinni ei pea,” selgitab Aksella ja kirjeldab teema illustreerimiseks oma eelmist päeva:
“Eila pühapäev oli meil gaidide koondus ja nendest võtan mina ka alati truuilt osa. Meie peame neid koondusi vaheldumisi perekondades aga kahjuks on need Sao Paulo vahemaad tõesti tohutud. Sõitsin eila omnibussidega maha 6 tundi. Ja kui siis õhtul enne kella üheksat koju tulin, oli Th. tõsiselt imestanud, ta oli mind ootand alles peale keskööd.”
Õnneks on Aksella ja Theodor suhtumises noortesse ühel meelel.
“Mul on väga häämeel, et Theodor meie noori väga hoiab ja kui on tarvis midagi neile või nendega teha ei ole see kunagi meie majas probleemiks,” kinnitab Aksella.
Konsulaadi ruumides on ta, nagu ta 1973. aasta 27. juuli kirjas märgib, endiselt üksi. Ning tunneb end igati vajalikuna, sest inimesi käib ja tegemist on alati. Palju lisatööd on andnud hiljutine Balti nädal. Tõsi, tunnustust pole selle eest keegi jaganud.
“…ma olen vist tõesti väga suur idealist, kes katsub ühel halval põllul eestlust viljeleda aga nii kaua kui minu firma Tams siin kõrvalsaalis või õieti toas on, teen kõike häämeelega, olgu see siis konsulaadile, kirikule, Comite pro Justica, skautlusele või siis Uus Kodu raamatukogule,” tõdeb Aksella ja lisab, et tal pole ainsatki vaba hetke, sest ka põhitöö firma Tams Engenharia kasuks tahab tegemist.
“Õnneks on mul senini tervis kõigele vastu pannud ja imestamisväärt hää,” kiidab Aksella ja annab teada, et omapärase, aga siiski kõiki pooli rahuldava lahenduse on leidnud ka tema konsulaadi töö tasustamise probleem.
“…minu firma on nii viisakas et maksab mulle eraldi selle sada cruzeirot kuus mida Saukas mulle on maksnud 5 aastat järjest. See on pandud üürirahale juurde ja Saukas maksab siis selle mulle välja ja ma annan seetõttu kviitungi Saukasele. See on täpselt omnibussi raha aga asi seegi nagu nii ma ajan kõik eestluse asjad niikaua kui jõuan ja saan, sest mis sinna teha kui kellegil ei ole aega,” lõpetab Aksella.
Aeg-ajalt lipsavad kirjadesse ikka sisse ilmateemalised teated. 10. märtsil 1963 kirjutatud kirjas kurdab Aksella, et palavate suveilmadega (Brasiilias on märtsis ju suvi!) on kirjutusmasina lint nii ära kuivanud, et kirja originaali pole mõtet Ernitsale saata, vaid tuleb saata koopia.
Augustis (16. augustil 1973) kurdab Aksella seevastu külma üle.
“Meie troopikamaal on praegu talveaeg ja mõni hommik ainult 4°C sooja, nii et ootan juba igatsusega külmaaja lõppemist. Ei põhjamaade elanikku minust ja Theodorist vist küll enam ei saaks,” tõdeb Aksella, aimamata, et temast 23 aasta pärast siiski veel Eesti elanik saab.
Novembri lõpus (Aksella kiri on kirjutatud 28. novembril) on Sao Paulos endiselt külm, ent kuna teada on, et suvi läheneb vääramatu jõuga, tunneb Aksella kaasa hoopis Ernitsale ja kõigile teistele, kel seisab ees jäine talv.
“See tuletab mulle meelde viimase sõja päevi Soomes, kui “kütteaineks” oli ainult alkohool, aga seegi oli ratsioneeritud, saime ainult 1 liitri viina päevas inimese kohta. Naised ja mehed said võrdselt,” meenutab Aksella.
Ernits lööb “huumoripalli” tagasi 2. detsembril 1973 postitatud kirjas, kus tõdeb, et New Yorgis veel väga külm pole – viis kuni kümme kraadi üle nulli –, ent eks näe, mis jaanuaris tulema hakkab.
“Viina meile kindlasti mitte jao pärast andma ei hakata, sest viinapoed on viina täis ja sellest kraamist ei näi puudu tulevat. Kui läheb külmaks, tuleb ehk tõepoolest piiritusekraadidest abi võtta,” naljatab Ernits.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
