Jõgevamaal kultuuritööga tuntuks saanud ja praegu Tartu ülikooli etnoloogia, folkloristika ja rakendusantropoloogia õppekava magistrantuuris õppiv Terje Lill pälvis Eesti Rahva Muuseumilt Soome-Eesti etnograaf Ilmari Mannineni nimelise auhinna. Oma uurimistöös käsitleb Terje Lill Kasepää eestlaste kurgikasvatuse traditsiooni.
Ilmari Mannineni auhinna 500-eurose preemia eesmärk on toetada kultuuriteaduste erialade üliõpilaste ja teadlaste uurimistööd eesti kultuurist ja rahvakultuuri valdkonnas, mis omakorda aitab kaasa Eesti Rahva Muuseumi tegevusele.
Millal ja kuidas tekkis mõte Tartu ülikooli magistrantuuri õppima minna?
Asusin magistrantuuris õppima 2016. aastal, kohe pärast seda, kui olin lõpetanud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse erialal. Olin selleks ajaks mitmes paigas kultuuritöötajana töötanud ja näinud, kui erinevad on inimesed eri paigus. See tekitas huvi, miks see nii on. Tänapäeva antropoloogia ei uuri ainult kaugeid ja vanu kultuure, vaid olulisele kohale on antropoloogilistes uuringutes (eriti rakendusantropoloogias) tõusnud nn kodu-uuringud. Just sellele valdkonnale tahan keskenduda.
Kuidas magistritöö jaoks materjali kogusite?
VKP nimistu sissekanne on koostatud eelkõige kurgikasvatajatega tehtud intervjuude ja Kasepääl töötatud aastate jooksul kogutud andmete põhjal. Vaimse kultuuripärandi nimistusse kandmise üheks nõudeks on, et „pärand peab elama“, see tähendab, et see on tänasel päeval praktiseeritav. Seega olid intervjuud kõige olulisemad andmete kogumise allikaks. Lisaks ei ole Eestis kahjuks eriti põllumajandust ja aiandust ning samuti Peipsiveere mitmekesist kultuuriruumi teaduslikult uuritud ja dokumenteeritud. Olemasoleva kirjanduse töötasin küll läbi ja nendest leitud andmed toetasid ajaraamide paika panekul, kuid põhiliselt tuli mul allikad ise luua.
Materjalide kogumisel oli mulle väga suureks toeks kohalikud inimesed, kes jagasid minuga nii foto kui videomaterjali ning aitasid leida intervjueeritavaid. Eriti tahan tänada abielupaar Malle ja Olev Ojalille, kes olid mulle kohalikeks partneriteks kogu uuringu perioodi ning kes ise suurte ajaloo- ja fotograafiahuvilistena aitasid intervjuude tegemisel ning ajalooliste fotode leidmisel.
Kuivõrd eestlaste kurgikasvatuse traditsioon erineb Peipsiäärse vene kogukonna omast?
Aiaviljakasvatus sai alguse vene kogukonnast, kuid eestlased võtsid eeskuju ning see on neile olnud sama tähtis elu osa kui naaberrahvusele. Minu uurimuse käigus selgus, et kurkide kasvatamisele on siinses piirkonnas kõige rohkem olnud pühendunud kasepäälased.
Kuigi sellega on tegelenud kõik Peipsi ääres elavad inimesed, on mõnedel olnud veel tähtsamal kohal kalapüük ja teistele teised aiaviljad. Kuna minu uurimus keskendus konkreetselt Kasepää piirkonnale, siis hetkel ma võrdlusi teha ei saa. Saan ainult öelda, et kurkide kasvatamine ja müümine on pereettevõte – igaühel omad meetodid, nipid ja oskused ning see ei olene rahvusest.
JAAN LUKAS
