Tutvusin Kanadas töötava kirjandusprofessori Thomas Salumetsa raamatuga “Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit”. Pole kohanud nii üksikasjalikku käsitlust kellegi elust ja loomingust, lausa freudilikku psühhoanalüüsi ja paljastust, aga Kaplinski ise on nõus, et kellegi mõistmiseks pole mõtet keerutada või suisa valetada. Oli lahatud igakülgseid mõjusid tema isiksuse arengus. Kaplinski tõusis varakult kirjanduses silmapaistvale kohale, ta on väga mitmekülgne ja palju teha jõudnud. Peale kõige on ta kosmopoliit, palju käinud ja näinud, aga ometi meeldib talle kõige enam oma maakodus Lõuna-Eestis. Toongi välja tema mõtteid loodusest, mida uuest teosest leidsin. Kaplinski on juhtinud tähelepanu ökosüsteemile kui tervikule, mida ohustab see, et “humaansed kaalutlused” on sattunud vastuollu “ökoloogiliste kaalutlustega”. Oma maakodus asuski ta kohe looma bioloogilist mitmekesisust, on sinna palju igasuguseid taimi istutanud, ümbrust kujundanud. Alul olnud seal kolhoosiaegsest maaviljelusest igav lagedus. Ta on kirjutanud palju looduseteemalisi esseid, aga ka praktika pole talle võõras.
Ta on küsinud, kuidas kaitsta meid meie eneste eest. Mõtiskleb selle üle, kuidas saaks toimuda tõeline muutus, nii et meie tahtmised kahaneksid jätkusuutlikule tasandile. Kaplinski arvab, et selleks peab meie arusaam pühadusest kanduma traditsioonilisest religioossusest loodusse. Sealt kerkivat järgmine põhiküsimus: kuidas sobiksid meie kaasaegsesse maailma sellised kontseptsioonid nagu püha, jumalik või vaimne – mitte pelgupaigana, vaid inimese seesmise kasvamise nurgakivina? Kaplinskile meeldib norra filosoofi ja süvaökoloogia isa Arne Naessi mõte, et mägironija ei pea kõiki tippe vallutama. Mõnesid vanu majesteetlikke mägesid, mille otsa pole kunagi ronitud ja nad on olnud tuhandeid aastaid kättesaamatu ülimaks sümboliks, peaks kohtlema pühapaikadena. Nii peakski jääma. Kaplinski teab, et inimene peab midagi pühaks pidama, uskuma mingisse väärtusse, mis on suurem kui ta ise. Niisugune perspektiiv on meie säilimise mõttes tähtis.
Meie perspektiiv onaga domineerivalt egotsentriline – inimesed peavad pühaks vaid iseendid… On asju, mida me ie peaksime püüdma kirjeldada, ja asju, mis peaksid jääma nimetuiks, kirjeldamatuiks, väljendamatuiks. Kirjanik ja luuletaja eelistab “asju uurida, mitte neid ainult leiutada”, leiab, et “põnev oleks elada maailmas, kus poleks avalikku kultuurielu. Elada üksikul saarel oma pere või väikese grupi ühtviisi mõtlevate inimestega” – nii kirjutas ta ameerika luuletajale Sam Hamillile. Millised oleksid seal meie eesmärgid ja väärtused? Seesama tunne, mis on kõigi ta püüdluste aluseks ja mida suunab igatsus valdavalt intuitiivse ja vähem vahendatud eluviisi järele, kujundab suurel määral ka Kaplinski isiklikku elu.
Loodus on imetluse ja võimaluste lõppematu allikas. Minu imetlus päikselisel märtsilõpupäeval piirdus uurimisega, kuidas paar linavästrikke on õunapuuvõras keksima sattunud ega pelga lumiseid välju. Aga need ei olnudki linavästrikud, olid sabatihased. Pole neid teab mis ajast näinud…
Õhtul helendas taevas helde valgusega täiskuu.
EHA NÕMM
