Viimastel aastatel on asjaolud kuidagi nii kujunenud, et olen saanud oma sünnipäeva huvitavaks ja meeldejäävaks muuta. Tänavust sünnipäeva tähistasin näiteks Hispaanias Malagas maratoni joostes.
</font>
Hispaania-reisi võtsin detsembri algul ette koos mõnusa väikese seltskonnaga. Meie reisisiht oli Vahemere-äärne Malaga, Costa del Soli piirkonna üks olulisemaid ja suuremaid linnu, Andaluusia ehk Lõuna-Hispaania suuruselt teine linn ja Malaga provintsi keskus. Linna asutasid foiniiklased umbes 8. sajandil eKr. Aastal 571 vallutas linna läänegootide kuningas Leovigild. 8. sajandil läks linn mauride valdusse. 1487. aastal vallutasid linna hispaanlased.
Ajaloopärandist on Malaga suuremateks vaatamisväärsusteks kõrgel mäekünkal linna kohal kõrguvad kindlused Alcazaba ja Gibralfaro. Araabia Ziriidide dünastia esindaja, kuningas Badis laskis Alcazaba kindluse 1040. aastal ehitada selleks, et kaitsta kuningaperet sissetungijate eest. Alcazaba palee sissepääsu läheduses saab näha ka 2. sajandi alguses roomlaste poolt ehitatud amfiteatri varemeid, mis avastati juhuslikult 1951. aastal toimunud väljakaevamiste käigus.
14. sajandil ehitatud Castillo de Gibralfaro kindlus oli varem ühendatud Alcazabaga, aga praegu on see tee turistidele suletud. Kui võtta retk kindlustesse ette jalgsi, siis oled päeva lõpuks mööda treppe üles-alla ronimisest tõeliselt väsinud. Aga Gibralfaro kõrgematele vaateplatvormidele tasub kindlasti ronida, sest sealt avanevad linnale suurepärased vaated.
Picasso sünnilinn
Südalinna üks meeldejäävamaid kohti on Plaza de la Mercedi väljak. Seal asub maja, kus sündis ja veetis kümnenda eluaastani ka oma lapsepõlve maailma üks kuulsamaid kunstnikke Pablo Picasso. Külastasime 2003. aastal avatud Picasso kunsti- ja eluloomuuseumi, kuid, ausalt öeldes, erilist elamust ei saanud.
Malagasse sattudes tuleb kindlasti käia ka tähtsamal äritänaval Calle Lariosel. Jõulueelsel ajal oli see ehitud imekaunite tulekonstruktsioonide ja lühtritega. Vaatamist väärt on ka Malaga katedraal, mille üks torn on ehitamata jäänud. Kohalikud kutsuvad seda seepärast Ühekäeliseks.
Malaga arhitektuur peegeldab linna arengut sadama ja kauplemiskeskusena. Kummalisel kombel puuduvad seal pea täielikult lossid, härrastemajad, purskkaevud ja kõik see, mida turistid tavapäraselt imetlevad. Paljud vanad hooned hävitati omal ajal ning asendati uute ja praktiliste ehitistega. Ka praegu on keset linna käimas ehitustegevus. Samas tundus linn kaunis ja kuidagi sõbralik, võib-olla ka sellepärast, et detsembriks on turismihooaeg lõppenud ning paigale jäänud põhiliselt vaid kohalikud elanikud. Nädala lõpus muutuvad Malaga tänavad äärmiselt rahvarohkeiks, kohvikud ja söögikohad on rahvast täis, peredega jalutatakse hiliste õhtutundideni.
Malaga sadamas on tore natuke vildakas majakas, mille nimi on La Farola. See õnnestus ära näha Malaga maratoni käigus: jooksurada kulges pikalt mööda mereäärt.
Tõsine meestejooks
Jah, tõepoolest, ehkki mõnus soe ilm oleks soosinud pigem tänavakohvikus istumist ja niisama linnas jalutamist, tuli 7. detsembril ette võtta jooksumaraton: selleks ju Malagasse tegelikult tuldud oli. Eestist oli jooksmas kuus inimest, kokku oli stardilimiit kolme tuhande jooksja piires. Lõpetas 2518 jooksjat, kellest vaid 234 olid naised. Seega oli see päris tõsine meestejooks. Seekord püstitati ka viiendat korda toimunud Malaga maratoni rajarekord. John Kipkoror Mutail kulus distantsi läbimiseks aega 2 tundi,13 minutit ja 10 sekundit.
Umbes pool distantsist joosti mööda mereäärseid tänavaid, teises pooles tuli ette laugeid tõuse ja laskumisi ning viimastel kilomeetritel kulgeti mööda südalinna tänavaid. Ergutaid oli väga palju ja maratoni korraldus oli üpris ladus. Eriliselt jäid meelde rulluiskudel ja jalgratastel vabatahtlikud, kes soovijatele joogipunktide vahel väikseid veepudeleid ulatasid. Finišis oldi kõigi lõpetajate vastu väga tähelepanelikud ja vajadusel olid kohe abis ka meedikud.
Maratonijärgsel õhtul jalutasime taas linnas ja lubasime endale ka restoranis pidulikuma õhtusöögi. Proovisime paellat mereandide ja lihaga, samuti mitmesuguseid lihatoite ning kõik osutus ülimalt maitsvaks. Toidust rääkides ei saa ka mainimata jätta kohalikku toidumessi, mis toimus meie hotelli lähedal härjavõitlusareenil. Seal pakkusid kohalikud tootjad suurepäraseid sinke, vorste, oliive, kitsejuuste, veini jpm. Kõike sai ka degusteerida. Head-paremat saime suhu pista ja proovida ka Malaga turul, mis on hiigelsuur ning äärmiselt puhas ja korras. Mandlid, pähklid ning lõputult oliive ja oliiviõli – kõik maitses hoopis teistmoodi ja paremini kui meil siin.
Malagasse tasub sõita, see mereäärne linn on kaunis oma südalinna poekeste ja kohvikutega, imeliste vaadete ja rannapromenaadidega. Turismihooajal käib seal kindlasti ka vilgas seltsielu. Kes soovib, võib Malagast põigata veel Gibraltarisse või Marokosse: kumbki pole sealt kaugel. Tõsi, Marokosse saab minna ainult siis, kui pass kaasas on.
TIINA SÄÄLIK
