Kui pool tänavust talve möödus Eestimaal enam-vähem palja maaga, siis uus aasta tõi lume ning veebruari teisel poolelgi sadas seda maha päris korralikult. Ja põllumeeste meelehärmiks olid kohe kohal ka lumesaanidega motohuligaanid, kes põldudel rallitama asusid.
Üleeile võttis toimetusega ühendust Siimusti kandi talunik, kes aastaid hädas olnud sellega, et saanirallitajad taliviljapõlde ja rohumaid rikuvad.
“Ühele lutsernipõllule panime isegi okastraataia ümber,” ütles ta. “Lutserniseeme on väga kallis, lutsern kultuurina aga tallamise suhtes väga õrn. Paraku sellel liivasel maal muu ei kasva. Tänu okastraadile saanid sellele põllule nüüd enam ei pääse, küll aga on sõidetud kõrval oleval põllul, kuhu oleme välja pannud mootorsõidukiga liiklemist keelava märgi. Jäljed näitavad, et kohe märgi alt ongi saaniga põllule sõidetud.”
Loomulikult võiks kõigile põldudele okastraadi ümber panna, aga see on taluniku sõnul liiga kallis. Ka märgi tellimine on kallis. Maamaks on samuti kõrge. Ja kui siis sellelt maksustatud põllumaalt saaki ka ei saa, on talunik õigusega vihane.
“Selle koha pealt, kus saan sõitnud, sulab lumi hiljem ja tihti saab seal ka kõrs vigastatud. Lõpuks ei kasva saanijälgede kohal muu kui umbrohi,” nentis talunik.
Möödunud aastal, kui kolm saani ükskord põllul sõitsid, läks talunik kihutajaid keelama, aga üks neist karjunud talle: “Kaduge minema, muidu sõidan otsa!”
Ülbus vihastab
Üks asi, mis inimestel meele mõruks teeb, ongi taluniku sõnul saanisõitjate ülbus.
“Keraamika tee kandis olevat sealsete elanike jutu järgi hiljuti suisa karjakaupa saane ringi kihutanud. Mürgel, mille nad korraldasid, olevat maavärinat meenutanud. Ühele eakale inimesele olid saanid aga tee peal vastu sõitnud ning vanainimeses suisa surmahirmu tekitanud,” jutustas talunik.
Tema ja ta abikaasa on saanirallitajate pärast ka politseisse helistanud, aga selleks ajaks, kui korrakaitsjad sündmuspaigale jõuavad, on mürgeldajad muidugi juba läinud. “Politseinikud vajaksid selleks, et saanirallitajaid korrale kutsuda või karistada, vähemasti saani registreerimisnumbrit, aga seda eemalt ei näe. Ja lähemale ei õnnestu saada. Ükskord üritasime küll neile järele sõita, aga selle aja peale, kui meie autoga liikuma saime, olid nemad juba surnuaia suunas kadunud,” ütles talunik.
Saanirallitajatega on hädas ka AS Perevara ja Eesti Taimekasvatuse Instituut. Üks Siimusti tee äärde jääv Perevara põld on näiteks nii triibuliseks sõidetud, nagu oleks tegemist Tartu maratoni stardikoridoriga.
Jäljed näha
“Saanid tekitavad meile tõepoolest kõvasti peavalu,” ütles Perevara juhataja Alo Teder. “Politsei poole me siiski pöördunud pole. Esiteks on pahategijaid raske kätte saada, teiseks keeruline oma kahjusid täpselt hinnata. Pealegi võivad saanisõitjad apelleerida sellele, et me pole põllu äärde keelumärke välja pannud.”
ASi Perevara agronoom Kalle Kivirüüt nentis, et kui talvel on põllul saanidega edasi-tagasi kihutatud, on kevadel tärkava vilja ja isegi rohumaade peal saanijäljed kollaste ribadena näha. Eriti tundlik on taliraps, mille saagikus kinni tallatud lume korral oluliselt langeb. Agronoom soovitas saanijuhtidel sügisel endale talviseks sõitmiseks välja vaadata need põllud, kuhu talivilja pole külvatud.
Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadur Reine Koppel kinnitas, et talvel katselappidel kihutavad saanid võivad sordiaretajatele päris palju kahju teha.
“Paar aastat tagasi, kui oli sõidetud üle talinisu katsepõllu, olid taimed lumesaani talviste jälgede kohal palju kehvemad kuni loomisfaasini ehk juunikuuni välja. Kui suurel põllul sõitmine kahjustab põldu üksikute ribadena, siis üle väikese katselapi sõitmine võib kahjustada 10-50 protsenti selle pinnast,” ütles Reine Koppel.
RIINA MÄGI
EILI ARULA
