Reedel Jõgevamaad külastanud peaministrit Taavi Rõivast üllatasid Põltsamaa ühisgümnaasiumi õpilaste küberkaitsealased teadmised. Asjaolu, et esimesena Eestis, terves Baltikumis ja isegi kogu NATO ruumis on just Põltsamaa koolis küberkaitsealane õpetus, on miski, mille üle võib uhkust tunda nii kodu- kui välismaal.
Positiivse üllatusena ei pakkunud pagulaste teema inimestele eriti huvi, ollakse jõutud arusaamisele, et selles teemas on palju asjatut võimendust, tegelik elu on märksa rahulikum. Inimesed võtavad seda palju rahulikumalt, kui üleriigilisest meediast mõnikord mulje võib jääda, tunnistas peaminister.
Mis veel meelde jäi?
Kohtumistel jagasid inimesed nii rõõme kui ka muresid. Ma ei tulnud siia ainult positiivsetest asjadest rääkima. Kõikidel kohtumistel küsisin, mis inimestele muret teeb. Olgu selleks siis põllumajandusettevõtete mured eeskätt piimanduse pärast, kus ka valitsusel on võimalus aidata uusi turge leida. E-Piim on suurepärane näide sellest, et saab müüa ka kodunt kaugemale ja teha aktiivset tööd. 65 protsenti ettevõtte toodangust läheb ekspordiks. E-Piim on juba aasta-poolteist pingutanud selle nimel, et Eesti juustuga Jaapani turule jõuda. Ma siiralt loodan, et see neil ka lõpuks õnnestub, sest ainult alternatiivsete turgude avanemisega on võimalik kompenseerida Venemaa turu äralangemist.
Inimestel oli väga palju küsimusi tervishoiu teemadel, õpilastega rääkisime presidendivalimistest. Õpilased ootavad uuelt presidendilt aktiivset rolli välispoliitikas. Arutasime, millised isikuomadused peavad presidendil olema.
Põltsamaaga ühineda soovivad vallad Viljandi- ja Järvamaalt on seadnud tingimuseks, et ühineks küll, aga mitte Jõgevamaale. Mis saab üldse maakondadest pärast haldusreformi? Kas need jäävad alles või asendatakse nelja regiooniga?
Lubatud on liitumine üle maakonna piiride. Eestis on seni üks pretsedent loodud – Lehtse vald Järvamaalt liitus Tapa linnaga Lääne-Virumaal. Kui omavahel lepitakse kokku, kui see on loogiline, siis pole maakonna piir küll betoonsein. See, kumma maakonna koosseisu ühinev omavalitsus soovib asuda, on eeskätt nende otsus. Kui ei jõuta kokkuleppele, siis saab riik tulla appi kaasa mõtlema ja olla vahekohtunikuks.
Ma siiski usun ja seda uskusid ka Jõgevamaa-poolsed omavalitsusjuhid, et küllap leitakse mõistlik kokkulepe. Kui suudetakse kokku leppida liitumise detailid, siis küllap maakondlik kuuluvus ka.
Kuivõrd tõsine on idee tuua riigiasutused maakonda? Kaalutakse seda tõsiselt või on tegemist jälle n-ö õhulosside ehitamisega?
See on tõsine plaan. Me ei pea silmas ministeeriumide või keskvalitsuse Tallinnast ärakolimist, see suurendaks eelarvekulusid ning teeks asjaajamise keerulisemaks. Mitmed asutused, mis ei pea pidevalt suhtlema Tallinnas teiste asutustega, nende puhul peaks asukohaalternatiive otsima küll. Üks küllaltki positiivne näide, mida valitsusega Narvas käies arutasime, oli vanglate osakonna kolimine Ida-Virumaale. Viljandisse kolis suur osa riigi tsentraalsest raamatupidamisest, samuti Maaelu Edendamise Sihtasutus. Seda tüüpi asutuste jaoks peaksid olema vabalt valikus ka teised keskused. Selge on, et linnadest välja on riigiasutust väga raske viia, kuid maakonnakeskustesse võib riigiasutusi kolida küll. Selles osas hoiame väga avatud meelt.
Jõgevamaa on mulluse sigade Aafrika katku puhanguga ilma jäänud pea pooltest kodusigadest. Miks lubatakse kolmandas tsoonis jätkuvalt ühe-kahe sea pidamist? Ettevõtjatele on need seapidajad tõsiseks mureks, sest piisab vaid näiteks metsafirmas töötaval pojal tulla korraks üht siga pidava ema juurde pannkooke sööma, kui jama ongi majas. Ülirangeid bioohutusnõudeid ei suuda täita ükski väikeloomapidaja. Miks peab riskima lõppkokkuvõttes sadade tuhandete eurodega, et ühel perel oleks jõulupraad omast laudast võtta?
Seda teemat tuleb kindlasti maaeluministriga arutada. Katkukoldeid on avastatud nii väiksemates kui ka suuremates farmides. Olen väga tänulik nendele põllumeestele, kes väga kiiresti investeerisid bioohutusnõuetesse ja kogu turvalisuse parandamisse. Kõik said aru, et tuleb kiiresti tegutseda. Katk sattus meile väga ebasoovitaval ajal, Venemaale me enam sealiha müüa ei saa, elussigu ammugi mitte. Kolmanda tsooni suurust oleme kaubelnud täpsemaks. Kui Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik käis Eestis, siis nii mina kui ka maaeluminister Urmas Kruuse rääkisime, et tuleb teemaga tõsiselt tegelda, tsoonid ei tohi liiga suureks paisuda. Olen seda ka avalikult öelnud, et kõik, kes sealiha töötlevad, peaksid olema solidaarsed ning kasutama võimalusel eestimaist sealiha.
Toetusi väikestele ja keskmistele maaettevõtetele napib. EAS on välja öelnud, et nemad tegelevad ainult suurtega. Näiteks Jõgevamaal on palju väikesi ja keskmisi kohaliku toidu tootjaid. Praegu saavad nad mõningast toetust Leaderist. Kohalik ettevõtluskeskus ja ka töötukassa katavad hädavajalike seadmete maksumusest mikroskoopilise osa. On häid ideid ja on ka toore, kuid napib töötlemisvõimalusi.
Uues Euroopa Liidu toetuste perioodis on EASi tähelepanu suunatud just vastupidi väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. EAS on selgelt öelnud, et nad leppisid Euroopa Komisjoniga kokku, et nende ettevõtete toetamiseks on kõige rohkem raha. Meetmeid, millega ettevõtted oma lisandväärtusi saavad suurendada, peaks jätkuma. Kõige tähtsam on, et otsitakse jätkuvalt uusi turge. Oleme täpselt nii jõukad, kui palju me suudame eksportida. Kindlasti saab riik oma õla alla panna, kokku on meil järgmiseks seitsmeks aastaks ettevõtlusega seotud toetusi jagada paarsada miljonit.
HELVE LAASIK
