Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv on lasteekskursioonidega harjunud. Kevaditi tuleb loomaparki mõni päev mitu klassitäit lapsi ja nende ohjamisega on päris tükk tegemist. Aga hakkama saab Asta alati ja nii võidab ta ka seekord loomapargi asukatest lugusid rääkides laste tähelepanu. Asta juttu kuulatakse hiirvaikselt. Põnevaid lugusid jätkub ning nii mõnigi püsimatu mehehakatis unustab kuulates suisa sõrme suhu.
Esimene peatus ? karu Karoliina
Egas Elistvere Karoliinat pole vajagi meelitada, tema tuleb perenaise hääle peale kutsumatagi vaatama, et mis seekord põnevat.
Karu aediku juures arutatakse kõigepealt, mis võiks olla metsaoti lemmiktoit. Enamik lapsi pakub, et mesi. Eks metsakarudel ilmselt ongi. Kuid Karoliina armastab kohutavalt rosinaid. Loomapargi inimesed teevad karu lemmikroa väga lihtsalt kindlaks: talle pannakse ette kausid rosinate, kanaliha ja magusa saiaga. Kõigepealt sööb Karoliina ära rosinad ning kaalub siis tõsiselt, kas maiustada kanaliha või hoopis saiaga. Mõmmiku magusaisu saab võitu ja kanaliha jääb viimaseks.
Muidugi tahavad lapsed teada, kas Karoliina ka talvel magab. Loomaaia karud ju ei maga, sest neil söögimuret pole. Karoliina vahel ikka magab, aga kui talvel kaua sula püsib ja vesi talle külje alla tuleb, ärkab karu jälle üles. Nii on mitmel aastal juhtunud.
Teine peatus – põhjapõder
Põhjapõtrade aediku juures jäävad lapsed äkki seisma nagu soolasambad ? nende poole jalutab rahulikult üks põhjapõder, kelle sarvedel ripuvad päris imelikult koledad naharibad, mis lisaks veidi ka veritsevad.
Laste küsimusi sajab kui küllusesarvest, nad tahavad teada, kas loom on endale haiget teinud, kellegagi kakelnud või hoopis kuhugi vahele kinni jäänud. Ja Asta Sarv seletab rahulikult, et igal aastal kasvavad põhjapõtradele uued sarved, mis esialgu on kaetud nahaga. Kui sarveosa n-ö valmis saab, peab loom seda toitva ja kaitsva nahakihi ise pealt ära lõhkuma.
Sügisel, kui põtradel on jooksuaeg ja nad peavad pruutide ligimeelitamiseks head välja nägema ning rivaalidega võitlema, tuleb omada ilusaid tugevaid sarvi.
Veel huvitab lapsi, miks põhjapõtrade sõrad käies naksuvad. “Kuulake, neil läheks nagu iga sammuga kesklukustussüsteem peale,” naerab loomapargi perenaine. Neil loomadel pole tegelikult liigesed haiged ega ole neil ka kesklukku, lihtsalt sõrad on niisuguse ehitusega.
Veel meeldivad lastele kitsetalled. Neid on kolm ning nad on kõik lutiga üles kasvatatud leidlapsed. Piima armastavad nad veel praegugi, kuigi on üle kolme kuu vanad.
Kolmas peatus – ilvesed
Aga ilveste aediku juures peavad kõik külalised oma tähelepanu teritama. Need loomad on päeval tavaliselt puu otsas ja magavad, neid saab näha alles õhtuti. Nende laigulised kasukad ei paista puulehtede vahelt kuigi hästi kätte ja läheb päris palju aega, enne kui lapsed esimest ilvest märkavad.
Seda suurem on laste rõõm, kui lisaks esimesele loomale veel ka teine neile kätte paistab. Piisab Asta Sarve häälest, kui üks noor kaheaastane ilves oma pea perenaise poole keerab ja vaatab, mis nüüd tuleb.
Neljas peatus ? rebane Rex
Rebase puuri juurde jõudes saavad lapsed kuulda õpetliku loo sellest, et metsloomi pole mõtet kodus lemmikloomana pidada, sest tulemus kipub olema risti vastupidine soovitule.
Olustverest toodi Elistverre mõni aeg tagasi noor rebasekutsikas Rex, keda oli üritatud aasta otsa talus lemmikloomana pidada. Õnneks said reinu endised omanikud ise aru, et nad ei saa kasuvanematena hakkama. Loom ei näinud kuigi hea välja, ilmselt oli põhjuseks vale toit. Aga kui Rexil metsloomainstinktid tärkasid ja ta talu kanade hulgas ?harvendusraiet? tegema hakkas, tuli loom ära anda. Nii Rex Elistverre sattuski.
Asta Sarv rääkis lastele veel Rexi erilisest ronimisoskusest. Tema eluruumile tuli paraku paigaldada elektrikarjus, sest mõõda traatpuuri üles ronida ja seiklema minna oli noorel rebasel käkitegu. Elektrikarjus aga taltsutas Rexi maailma avastamise soovi ning alpinismiharrastajast sai peagi jälle tavaline uudishimulik rebasekutsikas.
Neljas peatus ? näriliste maja
Ükski Elistvere loomaparki külastanud laps ei jäta kunagi kasutamata võimalust paitada merisigu ja tutvuda teistegi väikeste närilistega. Pärnu Lastekodu kasvandikud pole erandiks. Merisea juurde tekib vahepeal paitada soovijatest väike järjekordki. Loomake on laste paitamisega harjunud ja naudib seda.
Pärast ringkäiku lähevad lapsed koos kasvatajate Kersti Koidu ja Helle Adamsiga loomapargi serva piknikuplatsile, kiiguvad, jooksevad ja müravad seal veel tükk aega. Loomapargis oleksid nad jooksmise ja kõvema häälega selle asukate rahu häirinud. Kui metsas saavad loomad neid häiriva müra eest põgeneda, siis loomapargi asukatel pole ju kuhugi minna – aed on ees.
Pärnu Lastekodu kasvataja Kersti Koidu sõnul on nad saanud tänavu suvel lastega päris palju ringi sõita. Alles hiljuti tuli ta vanemate tüdrukutega Rootsist, kesksuvel oldi Pärnumaal tuttavas peres n-ö suvelaagris. Lapsed said seal rohida ja muid väiksemaid kodutöid teha, palju värskes õhus olla ja ujumas käia.
Elistvere loomapark aga ootab sügisel taas lapsi külla. Asta Sarve kinnitusel leiavad neid üles ka lasteaiad. Pealinnastki on mitmest lasteaiast helistatud ning palutud luba külla tulla. Ju siis tasub pikk sõit Elistverre end ära. Loomapark jääb kõiki huvilisi ootama.
HELVE LAASIK
