Võtikverest õnnestus Richardil vend ka leida. Kuna Omakaitse kohalikku ülemust parajasti kohal ei olnud, siis otsustasid poisid omavahel vahetuse lihtsalt korraldada. Helmut andis oma püssi ja padrunid vanemale vennale üle, võttis tema jalgratta ja sõitis koju. Kui rühmaülem kohale saabus ja asjast kuulda sai, oli ta üpris pahane. “Teie, poisid, ei taha mingisugusest korrast kinni pidada. Minu loata ei oleks te tohtinud mingisugust vahetust teha! Kuna oled vanem vend ja vahetamise algataja, siis sina saad selle eest karistuse: väljaspool järjekorda neli tundi staabi valves olekut.”
Palale valvesse
Järgmisel päeval kutsuti kolm nooremat poissi — Richard koos Aksel Soonega Ulvilt ja Ants Jalakaga Maetsmast — staapi ja teatati, et neid saadetakse Palal paikneva Omakaitse rühma käsutusse. Omakaitse staap asus Pala koolimajas. Staabi asjaajajaks oli siin Eesti sõjaväevormis veltveebel, Peipsi rannikul kaitsel olevate meeste rühmaülemaks oli Evald Jalakas. Noori poisse oli 25-30 ringis. Osa poisse oli määratud Piirikaitse rügemendi pataljoni staabi valvesse. Valves tuli seal olla nii öösel kui päeval. Öösel olid kahest poisist koosnevad liikuvad postid, päeva ajal tuli seista staabi trepi kõrval valves. Ehitati ka staabile punkrit. Poistele andis relvad välja ja viis õppusi läbi staabi veltveebel. Tehti rividrilli ja õpiti tundma relvi, käidi laskmas. Tutvuti ka miinipilduja kasutamisega. Poisid olid kõik erariietes. Richard oli endale kuskilt saanud muretseda ühe vana Saksa sõduri pilotka, mille üle ta päris uhke oli. Valveteenistuse ajal ja õppustel oli kohustus kanda kollast käesidet kirjaga Deutsche Wehrmacht. Piirikaitserügemendi pataljoni staabil oli kaks sõiduautot, ohvitserid käisid pidevalt staabis. Et valves olevad poisid olid erariietes, siis ei olnud neil kohustust sõjaväeliselt tervitada. Poisteni olid jõudnud kuuldused, et peagi arvatakse Omakaitse Wehrmachti koosseisu. Omakaitse rühmaülemal Evald Jalakal oli väike mootorratas Maico, millega sõites pidas sidet Peipsi ääres kaitsel oleva Omakaitse rühma ja Pala koolimajas oleva staabiga, samuti noortega, kes olid siin valveteenistuses ja said väljaõpet. Staabi ja noorte toitlustamist kooli sööklas korraldasid naiskokad ja poisid olid sellega väga rahul. Poisid olid omavahel tutvunud ja sõpradekski saanud. Avinurme valla poisid olid erinevatest küladest ja varasemaid kokkupuuteid oli vähe.
Tuli välja, et osa noori poisse on koguni Lõuna-Eestist, nad on siia põgenenud läheneva rinde eest ja nende kodudes võivad juba punaväelased sees olla. Nad polnud teadlikud, kus on nende vanemad, samuti nooremad õed-vennad. Kodudest lahkumine oli olnud väga kiire, suur osa varast ja loomad olid maha jäänud. Nüüd kuulasid nad ärevusega vahetevahel kaugusest kostvat kahurimürinat. Viimased päevad oli olnud vaikus, ainult viisnurkadega luure- ja hävituslennukid olid hakanud tihedamini lendama. Saksa lennukeid polnud enam näha ja poiste arvates tähendas see seda, et sakslastel on varsti minek. Osa vanemaid mehi arvas, et Punaarmee valmistub rünnakuks.
Punaarmee läheneb
17. september oli pühapäev. Hommikul vara hakkas lõunarinne meeletult “podisema”. Oli kuulda kahurväe turmtuld ja üksikuid suuremaid plahvatusi. Poiste arvates läks nüüd tõsisemaks madinaks lahti, kuid keegi ei teadnud, mis lähemate päevade jooksul hakkab toimuma.
18. septembril anti korraldus taandumiseks. Piirikaitserügemendi sõiduautod sõitsid minema. Kohale saabus veoauto, millele laaditi staabi varustus ja toiduained. Palalt sõitis veoautoga kaasa koolijuhataja koos abikaasaga, kes oli Omakaitse velsker, ja kaks naiskokka, kes olid pärit Lõuna-Eestist. Omakaitse valvemeeskonna varustus laaditi hobuvankritele ja poistel, keda oli umbes 25, tuli alustada jalgsimatka. Teekond läks Pala, Saare, Voore, Torma suunas. Lõuna poolt oli pidevalt kuulda läheneva lahingu müra. Saare Kose-Veski juures paigutati poisid koguni lühikeses ajaks kaitsepositsioonidele. Kaevumist ei nõutud, kuid igaüks pidi leidma loodusliku varjumiskoha ja olema valmis lahinguks. Võib-olla oli see veel üheks katseks õpetada poisse vajadusel kaitsele asuma. Evald Jalaka mootorratta tagumine kumm oli katki ja sellega polnud enam võimalik sõita. Poisid ei raatsinud seda maha jätta ja olid seda seni käsitsi lükanud, Kose-Veskil otsustati ratas maha jätta ja see lükati ühe viljarõugu alla. Poisid läbisid Torma ja jõudsid Lullikatkule vallamaja juurde, kus otsustati teha puhkuseks peatus. Siin oli näha põgenemise jälgi, kõik oli laiali pillutud ja segamini.
19. septembril oli kuulda Punaarmee tankide mürinat, poisid olid varjunud põllule rukkihakkide vahele, olles valmis väiksemat jalaväe rünnakut vastu võtma. Lõuna paiku kuuldus tankide mürinat Tõikvere poolt. Ilmus 3-4 Punaarmee lennukit, kes poisse tulistasid, õnneks keegi pihta ei saanud. Otsustati liikuda Sadala suunas, lennukid olid pidevalt õhus, poisid olid endaga kaasa võtnud rukkivihud, millega lennukite ilmumisel end varjata püüti. Üldjuhtimist enam polnud, poisid olid jagunenud 3-4 mehelisteks gruppideks. Osa poisse otsustas põhigrupist lahkuda ja koju minna. Aksel Soon Ulvilt ja Ants Jalakas Maetsmast otsustasid minna Oti küla suunas, et siit metsateid mööda koju jõuda. Richard koos mõne kaaslasega jõudis Sadalasse. Siin olid mõned Saksa tanketid, kes võtsid poisid peale. Sõit läks Reastvere külla, kus poisid kamandati rukkipõllule kaitsepositsioonidele. Peagi saabusid Punaarmee tankid T-34 suure mürina ja tulistamisega. Richard ja teised püüdsid varju leida magistraalkraavis. Kuulipildujavalangud jooksid üle pea ja niitsid läheduses olevat võsa. Saksa tanketid tõmbusid metsa varju ja kadusid. Richard jooksis metsa, samas oli ka jõgi, millest purre üle viis. Siia kogunes ka teisi lahingust põgenenud poisse ja otsustati minna Rakkesse. Rakke lähedal jõuti järele oma veoautole, mis oli siin peatuse teinud. Richardil olid jalad pikast käimisest ja jooksmisest hõõrdunud ja villides. Talle anti esmaabi ja otsiti pehmemad ja paremad jalanõud. Poisid, keda oli järele jäänud 10 ringis, said koha veoauto kastis ja teekond jätkus Koeru-Paide-Türi poole. Türil oli suur sagimine, oli sõjaväge ja põgenikke, kauplused ja laod maha jäetud, mõnest poest kanti omavoliliselt kaupa välja.
20. septembril läks osa poisse kauplustest “soomust” tegema. Ütlesid, et varsti on see kõik nagunii venelaste käes. Veoauto, millega poisid saabusid, sõitis minema. Richardile jäeti jalgratas. Poisid saabusid mõne aja pärast suurte kandamitega, millest ka Richard osa sai — paar pluusi ja sokke. Lähenesid Saksa järelkärudega veoautod, poisid püüdsid neid peatada, kuid sakslased sõitsid edasi. Eespool astus autodele vastu üks eesti ohvitser ja peatas püstoli ähvardusel autod. Poisid mahutati järelkärudele, kus koormaks olid kahurimürsud. Enne Raplat jõuti oma autole järele ja nüüd sõideti oma autoga edasi Rapla lähedal olevasse Alu mõisasse. Siin kuulsid poisid, et admiral Pitka koguvat mehi, et Punaväe sissetungile vastu astuda ja see peatada.
Rapla lähedalt Pärnu poole
21. septembri õhtu poole, pärast lühikest puhkust otsustati liikuda Pärnu suunas. Tee oli sõjaväe autosid ja põgenikke täis, edasiliikumine aeglane.
Pärnut pommitasid Punaarmee lennukid, valgustusraketid ehk “jõulupuud” olid linna kohal. Majad põlesid mõlemal pool teed, sild oli õnneks terve ja jõuti Riia maanteele, kus otsustati ööbida.
22. septembri hommikul jätkati liikumist Riia suunas, tee oli jälle ummistunud ja liikumine aeglane. Suuremaks takistuseks olid rikki läinud ja bensiinipuudusel seisma jäänud autod ja muud transpordivahendid. Raske tehnika oli teed ära lõhkunud ja väiksemad masinad jäid liiva sisse kinni. Neid oli tarvis aidata käsitsi välja lükata, sest vastasel juhul jäi kogu liikuv kolonn seisma. Richard ja Jaan Pikknurmest saadeti ühe Saksa veoauto peale, kus oli rohkem ruumi. Poisid olid erariides ja varustatud kollaste lintidega, Saksa sõdurid suhtusid nendesse üleolevalt.
Järgneva peatuse ajal Ikla lähedal ronisid poisid auto pealt maha ja otsustasid, et enam edasi ei sõida, kuna kuulduste järgi on Punaarmee tankid nende tee enne Riiat läbi lõiganud. Richard ja Jaan otsustasid hakata kodu poole tagasi astuma, püssid seljas ja lindid käel. Sõjaväeosasid enam ei tulnud, ka põgenikevoorid jäid harvemaks. Sõjaväe sandarmeeria ehk “ketikoerad” pidasid poisid kinni ja küsisid, kuhu nad lähevad. Poisid vastasid, et nende autol oli väike rike, nüüd peaks see kõrvaldatud olema ja auto ootab neid, et Riia suunas edasi sõita. Sandarmeeria jäi poiste juttu uskuma ja laskis neil teed jätkata. Metsa mööda edasi liikudes jõudsid poisid metskonna maja juurde. Kodus oli ainult metsaülema abikaasa, kes andis neile süüa ja öömaja. Poisid panid püssid voodi alla ja magasid üle hulga aja mugavas voodis. Öösel saabus sinna veel grupp sakslasi, kuid need kiirustasid minema Riia suunas.
Sõjaväelasest tsiviilelanikuks
23. septembri hommikul jõudsid poisid külla, kus oli ka teisi sõjapõgenikke. Küla elanikud arvasid, et venelased võivad tulla küla röövima, tuleb minna eest ära sügavamale metsa. Vankritele laaditi toidukraami, magamisriideid ja muud eluks vajalikku ning suunduti kaugemale metsaheinamaale, et seal varju leida. Poistele anti leivakott kaasa ja juhatati piki kitsarööpalist raudteed Massiaru suunas. Nüüd otsustasid poisid oma püssid ja käesidemed metsa visata ja muutuda tsiviilinimesteks. Richardil oli kahju oma kuulsast pilotkast, millest pidi ka loobuma. Ühe talu aiateibast leidis poiss ühe lindude hirmutamiseks välja pandud sonimütsi ja pani selle endale pähe. Massiarus nägid nad esimest korda Punaarmee veoautot.
25. septembri hommikul liiguti edasi Kilingi-Nõmme suunas. Teel sõitsid ka mõned Punaarmee veoautod. Poisid pidasid ühe Gaz AA kinni, neil lubati autokasti ronida. Kilingi-Nõmmes peatus auto ühe maja ees. Poisid kutsuti tuppa, kus laua taga istus sõjaväelane. Punaarmee ohvitseri vormis mees püüdis poiste käest midagi küsida, kuid nood ei saanud vene keelest aru. Parajasti läks tänaval üks vangilangenud Saksa sõjaväelaste grupp. Keegi hõikas eesti keeles: “Kas SS-mehed kõnnivad koju?” Punaarmeelane ruttas välja ja et keegi poisse ei takistanud, siis tulid nad majast välja ja kiirustasid Viljandi suunas minema.
Kanaküla sillal oli Punaarmeelaste valvepost. Poisid kogusid julgust ja otsustasid sillast üle minna, neid ei peatatud. Õhtuks jõuti Viljandisse ja mindi edasi Võhma suunas. Ühes talus paluti öömaja, siin oli veel kaks meest, kes samuti puhkasid ja olid kojuminejad. Nad hoiatasid poisse, et ei tasu Põltsamaale minna, kuna seal kõiki kontrollitakse ja “kahtlased” paigutatakse lossi õuele valve alla. Teisel mehel oli püstol vöö vahel, sellepärast püüdsid poisid kiiresti nendest lahku minna. Kolga-Jaanis peeti plaani, kuidas vältida Põltsamaale minekut. Poisid jõudsid Põltsamaa jõe äärde, üks vanamees viis neid paadiga üle jõe ja juhatas teed Umbusi külla. Umbusis olid Jaanil juba tuttavad kohad ja Pikknurme polnud siit kaugel. Pikknurme lähedal mindi lahku, Jaan jõudis oma koju ja Richard seadis sammud Jõgeva poole. Richard ööbis Painkülas, kuhu öösel saabus suure mürinaga üks Punaarmee tankikolonn. Jõgevalt läbi minnes kartis Richard Pedja jõe sillal Punaarmee kontrollposti, kuid linnas oli kõik vaikne ja valveposte ei olnud.
Taas kodus
Oli pühapäev, 1. oktoober 1944, kui Richard väsinuna, kuid rõõmsalt oma “sõjakäigult“ tagasi koju jõudis. Ka tema isa August oli Kalmakülast õnnelikult koju jõudnud. Kuna Richardi saatusest polnud kodus midagi teada, siis valmistas tema saabumine kogu perele suurt rõõmu.
Richardil ja tema isal oli õnne, et nad sakslaste Eestist väljatõmbumisel Punaarmee kätte vangi ei langenud, samuti hilisema NKVD väeosade “sõelumisnimekirjadesse” ei sattunud. Väga tähtis oli ka asjaolu, et Avinurme Omakaitse kompanii juhtkond hävitas ettenägelikult kõik valla Omakaitse liikmete nimekirjad ja need ei sattunud NKVD valdusse. See asjaolu päästis palju mehi ja noori poisse vangilaagritest. Mõned noored Omakaitses olnud poisid sattusid Punaarmee kätte sõjavangi ning pidid taluma nii vangilaagri piinu kui hilisemaid vintsutusi tööpataljonis. Nad jõudsid koju alles 1949. -1950 aastal, olles nii vaimselt kui ka füüsiliselt muserdatud. Keskküladel oli ka õnne selles mõttes, et külas ei leidunud tähelepanelikku nõukogude korra pooldajat (koputajat) kes suures agaruses nende nimed oleks vajalikku kohta teatanud.
Richard Keskküla lõpetas 1945. aUlvi Mittetäieliku Keskkooli 7. klassi ja 1946. a Mustvee Keskkooli 8. Klassi Seejärel läks õppima Tallinna Mäetehnikumi, kus oli sel ajal kõrge stipendium. Kodus oli küllaltki raske majanduslik olukord, stipendiumiga tuli ära elada ja õppida. Pärast tehnikumi lõpetamist 1950. aastal suunati Richard tööle Kohtla-Järve kaevandusse Käeva 2, kus töötas mäeinsenerina, ventilatsioonijaoskonna juhatajana ja jaoskonnaülema asetäitjana. Richard abiellus 1952. aastal. 1973 a. suunati Richard hiljuti avatud Estonia kaevandusse lõhketöödejaoskonna ülema asetäitjaks. Maa-aluse töötamise aastaid oli kogunenud 28, mis oli küllaltki suur saavutus. 1978 kolis ta perega Jõgevamaale Kuremaa Sovhoostehnikumi, olles siin ehitustöödel 1992. aastani, kui jäi pensionile. Praegu elab Richard Keskküla koos abikaasa Endlaga Kuremaal. Nad on vanavanemad ja juba ka vanavanavanemad.
Koostatud Richardi jutustuse järgi juulis 2008a.
KALJU JALAKAS
(Algus 9. augusti Vooremaas)
