Algus 30. septembri Vooremaas
Otsisime välja kogu allesjäänud raha, käisime selle välja vedurijuhile ning siis sõitsime mugavasti, voodipesu puudumisel kahe madratsi vahel magades, Peterburi (Leningradi) lähisteni, kus rong jälle seisma jäi. Elektrirongiga pääsesime suurlinna, kust kavatsesime siirduda Käkisalmi (Приозерск) kaudu Laadoga järve põhjakaldale. Kõik need alad olid teise maailmasõja ajal Soomelt ära võetud. Peterburist rongiga põhja poole liikudes olime ülemeelikud ja rääkisime kõva häälega. Märkasime meile suunatud umbusklikke pilke ning kuulsime koguni lauset Финны вернулись. Nägime ära Käkisalmi taastamisel olnud tornid, kuid siis võeti meid kinni ja saadeti tagasi, sest algas NSV Liidu piiritsoon vastu Soomet. Sinna kanti oli asustatud venelaste kõrval rohkesti valgevenelasi, keda me ka kohtasime. Peterburis hakkasime otsima sealseil turgudel põllukraami müüvaid eestlasi. Leidsime ühe Lõuna-Eestist tulnud veoauto, mille kastis saime Võru lähedale. Tee ääres hääletades õnnestus järgmise autoga jõuda Tartusse.
Kesk-Aasia reisil oli Madis samuti agar eesmatkaja, kes näitas oma varem omandatud kogemusi ning rühkis aina edasi. Nii oleks peaaegu jäänud nägemata ja kogemata sealne suurim veekogu. Õnneks võttis siis ekskursiooni juhendaja Vasja ehk Lev Vassiljev otsustavalt suuna Õsõkköli poole, kuhu järgnesid teisedki. Nii veetsime selle ilusa järve ääres kõigile väga meeldinud päevakese. Kui me aga Karakumi kõrbesse jõudnuina polnud enda toiduga varustamisel olnud ettenägelikud ning nälg hakkas näpistama, tegi Madis märkuse Vassiljevile, kes hakkas teistest eemal oma leivakotist tasakesi toitu näsima, et matkal nii ei toimita. Vassiljev aga tuletas samas meile kõigile meelde, et ta oli ju soovitanud enne kõrbesse minekut varusid täiendada, kuid meie jätsime selle tegemata.
Et osa geograafiat õppima asunud noori oli varem silma paistnud just tublide sportlaste või matkajaina, tekkiski ülikoolis arusaam, et tõeline geograafiatudeng peab olema tugev matkaja või orienteeruja. Madis Aruja oli selline ja temast kujunes musternäide. Õppetöö ajast kulus tal päris palju võistlustel käimisele. Nii näiteks vabastati ta nädalaks ajaks õppetööst veebruaris 1959 seoses osavõtuga II raskuskategooria suusamatkast Karpaatides (Aruja 1958-1963, l 15). Nõusoleku oli Madis loomulikult juba varem hankinud matemaatika-loodusteaduskonna dekaan Anatoli Mitilt. Matkadel tegi ta alati ülestähendusi oma taskuraamatusse.
Naasnud hiljem ühelt pikemalt orienteerumissportlaste võistlusreisilt Moldaavias (Moldovas), pidas Madis meile “lühikese ja lööva” moldovakeelse kõne. Selgituseks tuleb märkida, et nii nagu teisedki romaani keeled, paistab moldova (tänapäeval jälle rumeenia) keel põgusal tutvumisel üpris lihtsana ning temas on võimalik keelt lähemalt tundmatagi ennast kuigivõrd arusaadavaks teha. Eks siis Madis kasutas sellise võimaluse meiesuguste lambukeste harimisel efektselt ära. Pärast tuli siiski välja, et enne meid oli ta samasuguse kõne pidanud edukalt esinenud orienteerujaile Tartu jaama vastu tulnud Ants Raigule.
Lühidalt edasisest elust ja tegevusest
Kevadel 1963 suunati Madis tööle Riiklikku projekteerimisinstituuti Eesti Põllumajandusprojekt, kuhu ta saabuski 1. augustil 1963. Ta määrati ökonomistiks planeerimise töökotta, st osakonda, kus hakkas saama kuutöötasu 90 rubla. Et teda elamispinnaga ei kindlustatud, tuli ajutine peavari ise otsida. Sel töökohal Madis kuigi kaua polnud, sest ajalooliselt kujunenud Eesti asustussüsteemi muutmine teda ei huvitanud. Nii asuski ta veel samal aastal tööle kalakaitse valdkonnas, sest seda teemat oli ta käsitlenud oma diplomitöös. Kahe aasta pärast, suvel 1965 abiellus Madis Aruja Tallinnast pärit Asta Tingasega (1942), kes oli samal aastal lõpetanud Tartu ülikooli füüsikuna. Perekonda sündisid lapsed Kristi (1966), Külli (1967), Andres (1969), Anne (1970) ja Indrek (1981).
(Järgneb)
OTT KURS
