Algus 30. septembri Vooremaas
Oli raske, aga hammas läks verele. Ja kevadel, aprillis, olin kohe nõus järgmisele matkale minema. Seda enam, et seekord olid päevateekonnad natuke lühemad kavandatud. Sõitsime rongiga Nõkku ja sealt läksime jala Võrtsjärve äärde Vehendisse – mis oli siis veel tavaline kaluriküla. Ilm oli ilus ja tuju kõrgel. Aga õhtul tõmbas pilve ja hakkas sadama. Kolisime kaheksakesi telki – ristipidi muidugi, pikkupidi poleks mahtunud. Tegelikult ma isegi magasin selle öö, kuigi telk tikkus läbi tilkuma. Kes aga eriti magada ei saanud, oli Madis, sest ta oli võtnud kõige välimise koha otse telgisuus ja vihm pritsis sisse. Madis oli muidugi aus ja tubli poiss, kui ta juba teistele armu ei heitnud, siis veel vähem endale ja see polnud sugugi ainus kord, kus ta endale kõige raskema või ebameeldivama osa võttis.
Hommikuks oli vihm natuke järele andnud, aga ilm oli üsna vilets, tuul tugev, selgus, et tee piki järvekallast oli soode pärast läbimatu. Madis läks kaluritega läbi rääkima ja tegi seda väga edukalt. Varsti kutsuti meid sooja, anti kena ports praetud kala süüa ja tagatipuks lubati meid purjekaga Pikasilda toimetada. Ainult purjekas oli järvele lahti pääsenud ja see tuli enne kinni püüda, mida Madis ka teha aitas. Ja siis algaski seilamine purje all. Ent tuul oli tugev ja Võrtsjärve laine lühike ning järsk. Noh, purjekas oli just selle järve olude jaoks ehitatudki ja kalurid teadsid hästi, kuidas temaga ümber käia, nii et ohtu polnud. Aga rullamine oli tugev ja mere-haigus tikkus kallale. Mina küll pääsesin, aga Madis vaeseke söötis kalad ikka ära, kuigi oli enne ülikooli Vene laevastikus madrusena aega teeninud. Ju vist mõjus see purjeka püüdmine mööda järve.
Ega Pikasilda jõudmine kaua aega võtnudki. Seal me nüüd olime, turnisime mööda poolvalmis silda üle Väikese Emajõe ja võtsime kursi Jõgeveste poole, kuhu oli teadmata arv kilomeetreid. Küsisime vastutulijate käest ja veendusime et Murphy seaduse (seda polnud küll veel avastatud) variant, nn vastutulija efekt, on täies jõus: “Ükskõik millal ja ükskõik kelle käest sa küsid, kuipalju maad on veel minna ükskõik kuhu, vastus on alati kolm kilomeetrit.” Tegelikult on Pikasillalt Jõgevestele 15 kilomeetrit. Meiesugustele kangetele matkajatele kukepea! Aga ilmataat tüdines vihmast ära ja päästis lumekoti suu lahti. Nii me läbi lumemöllu lõpuks Jõgevestele jõudsimegi. Barclay mausoleumi ei tahtnud me selles tuisus vaadata ja aegagi polnud enam, kobisime bussi peale ja Tartusse! Keegi ei saanud nohugi mitte.”
Siinkirjutaja osales vaid õppe- ja menetlusekskursioonide raames toimunud matkadel. Aino Mihkelsoo juhendamisel suvel 1960 tehtud Saaremaa õppereisi ajal oli Madis meile igati meeldiv matkakaaslane, kes aga samal ajal pilkas juhendajat selle liig suure ja tühja-täis seljakoti pärast. Tõelise maapoisina läks Madisel hommikul uni vara ära ning ta asutas enda Randvere korteriperemehega heina niitma. Tänu Madise “rakkus kätele” (tema enda väljend) tegi peremees meile välja kodust Saare õlut, mille kangust ükski meie poistest ei osanud hinnata ning seetõttu kõik parajalt purju jäid.
Madisega tegime läbi ka kaugemad õppekäigud: augustis 1961 Koola poolsaarele ja Karjalasse ning augustis-septembris 1962 Kesk-Aasiasse ja Lõuna-Kaukaasiasse. Nende hulka kuulusid mitmepäevased mägimatkad, kus Madis vedajana nakatas teisigi. Nii et kes jaksas, “lippas” (Arvo Kisperi väljend) koos Madisega või tema järel. Meie kaugreisidel tekkis esimatkajate rühm, mille sõnameister Uudo Pragi ristis supereliidiks, sest nii sai ta ise kuuluda eliidi hulka.
Hibiinides rännates jõudsime Madisega esimestena Ramsay kurule, kus tegime “esimesed jäljed igavesele lumeväljale”, nii nagu siis naljatades laususin, matkides Aleksander Jakovlevi eesti keeles 1938. aastal ilmunud raamatu “Esimesed jäljed igavestel lumeväljadel” pealkirja. Selles teoses oli huvitavalt kirjeldatud Roald Amundseni elu ja tegevust. Seisime Madisega lumelapikestel, mis ei tundunud kuidagi igavestena. Pärast Hibiinide läbimist tegi üliõpilas-matkajate supereliit, kuhu kuulus ka paar tüdrukut, Madise juhtimisel kiirmarsi Koola poolsaare saamide loodusliku pühamu Seitjauri ehk Seidjavri äärde. Ametlik õppereis lõppes Äänisjärve ääres, kus jäime teistest maha ja jätkasime Madise ja Enn Loiguga iseseisvalt.
Rändasime kolmekesi Aunuse Karjala külade kaudu kuni Süvari (vn Свирь) jõeni. Enne jõge, Sammatuses ehk Sambatuksas oli näha veel sõjaaegseid betoonkindlustusi. Tegelik rindejoon Soome ja Vene vägede vahel kulges aastail 1941-1944 küll hoopis jõest lõuna pool. Hiljem on selgunud, et 23.-25. juunini 1944 toimunud lahinguis suutsid soomlased venelaste ägedalt alanud pealetungi just Sambatuksa liinil pidurdada, kusjuures kapral Toivo Ilomäki (1917-1965) üksi hävitas 17 Vene tanki. Ta kasutas selleks nn tankirusikaid. Sambatuksas tutvusime kohaliku külarahva eluoluga. Sõitsime bussiga Lodinapeldo (Лодейное Поле, vepsa Püud, s.o ’põld’) linnani Süvari jõe ääres, kus ostsime suure ümmarguse valge leiva, mille siis üksmeelselt ära sõime. Varsti leidsime jaamast pisut eemal seismas tühja reisirongi.
(Järgneb)
OTT KURS
