Enamiku matkaradasid ja Kirna rippsilla rajanud Jüri Ketner tõdes, et looduses tuleb töid teha vastavalt ilmaoludele. Väga palju kulub ressursse põhjusel, et töid tehakse valel ajal. Samuti lõhutakse valel ajal töötades pinnast.
Kui kõigepealt saadi 40 000 krooni, hakati Seli-Sillaotsa rada rajama. Alustati Sillaotsalt, kõigepealt tehti rada Jõhvi saarikuteni, aasta hiljem Kõrgepaluni. Toodi koorem planke, pandi Sillaotsa maha, plangud tassida Jõhvi saarikuteni. Kaitseliit tahtis korraldada kaitsealal õppusi, seda lubati teha. Kaitseliitlased kandsid plangud seljas Jõhvi saarikuteni. Ketner rääkis, kuidas täisvarustuses kaitseliitlased pärast õppust Sillaotsa tulid. Algul ei pannud nad oma varustust ka maha ja vedasid planke kahevahel. Lõpuks panid mehed relvad ja varustuse maha, üks mees jäi neid valvama.
Laudteid rajades otsiti kõrgemaid kohti, kuid peamiselt kasutati metsloomade radu. Loomade tallatud rajale ehitati laudtee Maatskingule. Hiljem on Ketner näinud, kuidas laudteid kasutavad metssead ja isegi põdrad. “Loomadel on seal mugav kõndida, kui on väga sügav lumi. Kui on raske talv, siis neid taliteid, mida inimesed on ammu kasutanud, peaks saama ka praegu kasutada. Metsloomad saaksid paremini käia, samuti pääseksid metsa seiret tegevad teadlased. Muidu kaob pärandkultuur. Taliteid tuleks lahti hoida, et need kinni ei kasvaks. Taliteed olid juba looduslikult tugevad.”
Kirna matkaraja vasakul kaldal pole kunagi mingit teed olnud, selle tegid ka Ketner ja Tammur. Nad panid lipikud puude külge ja vaatasid, kas sobis. “Kõik kännud juurisime ise välja. Kõik tehti ühiskondlikus korras, keegi selle eest raha ei saanud. Kolm kilomeetrit Pedja jõe vasakult kaldalt ning kolm ja pool teiselt pool, et saaks ringi käia.”
Rippsild oli varem seal, kus ka see ka praegu on. Sõdurid tulid nõukaajal lasketiirust sihti mööda.
Rippsilla tegemine käis nii, et Ketner tegi talvel paberile joonised ning painutas rauad. Tegi kodus kõik valmis, viis firmasse Respo Haagised, palus tsinkida. Nemad olid lahked ja tsinkisid ära. Monteerisid koos ühe endise kolleegi ja klassivennaga silla poole päevaga nii kokku, et Ketner sai üle jõe käia ühte lauda mööda. Trossid olid talvel pingule veetud, algul mootorsaani abil, siis vintsidega. Monteerimise võttis kevadel ette, kui sai mootorpaadiga mööda jõge lauad kohale vedada. Betoon toodi talvel, mootorsaani kasti laoti kaheksa tonni liiva, mis kaks korda ümber tõsta tuli. Tõid killustikku ja kruusa, tegid segu. Tööde lõpetamisega jäid kevadel peaaegu suurvee kätte. Pimedas läksid tagasi, vesi oli päeva jooksul tõusnud
Kui oli vaja betooni juurde valada, veeti talvel kruus kohale. Hiljem toodi generaatorid ning sai betoon segumasinaga valmis tehtud. Kohapeal valmis mitu tonni betooni.
Veetase kõigub silla juures. Suurvee ajal tuleb alati minna silda päästma, lagunenud koprapesad ja muu, mis allavoolu ujub, kipub sinna kinni jääma. Kui puud kinni jäävad, võib rippsild puruneda. Suured puud tuleb lahti saagida ning allavoolu saata.
Altmetsa ja Suuretüki tornid ehitati toorestest palkidest, see materjal on väga raske. Palgid veeti kohale mootorsaanidega. Kaitsealal tuleb töid teha enamasti talvel. Mõnikord sobivat aega ei tulegi, siis tuleb tööd järgmisse aastasse edasi lükata. Kui kaitseala valitseja oli looduskaitseühing Kotkas, sai töid edasi lükata järgmiseks aastaks või siis teha varem. Mõnikord laenati isegi eraisikutelt raha, et vajalikud tööd ära teha. Ketner mäletab talve, kui 24. veebruar oli üldse viimane päev, kui sai mootorsaaniga mööda jääd sõita. Sellel päeval tuli kogu materjal ära vedada. Lumi sulas ning hiljem polekski võimalik olnud midagi teha.
HELVE LAASIK
