Padakõrve kaitsealal olev sipelgate kuningriik ootab huvilisi, aga väga paljukesi korraga tulla ei maksaks, sest siis tallate lihtsalt sipelgaid.
Kümme inimest on maaülikooli teadlase Ants Johannes Martini hinnangul optimaalne arv, sest suurema hulga inimeste toomine looduskaitsealale vajab juba eraldi luba.
Kaitsealuseid sipelgaid on Padakõrvel üks liik – laanekuklane. Lisaks elab seal kuni paarkümmend parasiitset, alluvat ja varjatud eluviisiga sipelgaliiki.Laanekuklane on nii tugev ja domineeriv liik, ta ei lase teisi konkurentliike oma territooriumile. Küll saavad seal olla maa all elavad niidumurelased, tuppa tungivad mullamurelased ja rautsikute liigid. Niidumurelane kasutab teiste sipelgate turvet, et saaks rahulikult elada. Kuklased kaitsevad ka tema pesa.
On ka orisipelgad ehk raudkuklased, nende pesades alustavad kuklaste kuningannad oma pere rajamist, munevad oma munad ja raudkuklased hooldavad neid. Nad on truud alamad, laanekuklastele tüli ei tee.
Aktsepteerivad raudkuklasi
Martin rääkis, et laanekuklastele on kasulik aktsepteerida raudkuklasi. Näiteks pärast pulmalendlust osa metsakuklaste viljastatud kuningannasid lähevadki sageli oma pere looma raudkuklase pessa. Neid võetakse seal vastu, siis hakkavad nad munema, nende mune, vastseid ja nukke hooldavad raudkuklase töölised. Koos nad enamasti ei ela, metsakuklased tulevad vanades asurkondades ise oma elamisega toime. Ainult uue pesa rajamisel töötavad pereelu üksi alustavad kuningannad käsikäes raudkuklastega. Kui koorub metsakuklaste töölishaue uude rajatud pessa, siis pannakse need tööle. Raudkuklased okkaid ja oksi ei tassi.
Orjapidaja röövkuklane vallutab raudkuklase pesa, raudkuklase kuninganna hukatakse ja pannakse oma kuninganna asemele. Siis on selgemast selgem, et raudkuklasi enam juurde ei tule. Seega jääb Martini sõnul üle korraldada rüüsteretki teistesse raudkuklaste pesadesse. Raudkuklane on väga levinud liik ja tema nukkude saamiseks korraldataksegi röövretki, sest täiskasvanud raudkuklased röövkuklase pesa orjama ei hakka, selleks on vaja üha uusi ja uusi noori nukust kooruvaid töölisi, kes sipelgate vabadusest ei tea..
Nukke röövitakse nii, et minnakse rivi korras, hargnetakse, piiratakse pesa sisse, rünnatakse. Raudkuklased põgenevad paanikas. See aitab neil oma järglasi päästa. Seda sõda oli Ants Johannes Martinil võimalik vaadata Soomes kaljusaartel, kus raudkuklased pesitsevad kaljupragudes.
“Nägime kogu lahingut ja rüüsteretke paljastel kaljudel otsekui peopesal. Röövkuklane sai tuhandeid nukke ja vastseid, need kanti rivi korras oma pessa. Nukud ja vastsed kasvatatakse oma pesas üles ja pannakse tööle. Nad tõenäoliselt ei tea, mis on vabadus. On harjunud orjama ja alluvad. Sipelgatel ongi kastid – emased, isased, töölised, osadel liikidel ka sõdurid. Töölised jagunevad omakorda ealiselt varu- ja ammsipelgateks, sise- ning välistöölisteks,” rääkis Martin.
Kui nukkudest kooruvad orjapidajate pesas orjad, siis muud ei oskagi nad tahta. Seda teadis Stalin ja teavad teisedki totalitaarsete riikide juhid, et kodusoojusest võetud imikutest on võimalik kasvatada riigitruud mankurtid. Raudkuklane on orjapidajast röövkuklase pesas paremini kaitstud, neil on seal turvaline elada. Ise nad enda eest seista ei suuda, selleks on nad liiga rahumeelsed.
Hõivavad laudtee
Mitmete teadjameeste hea soovitus korraldada inimeste liiklus sipelgakaitsealadel mööda laudteid nagu rabades, ei kehti kuklaseasurkondades, sest sipelgad kipuvad kõigepealt hõivama laudteid, mis kujunevad neile kiirteedeks, kuna seal on ka sipelgail kergem liikuda. Seda me teadsime tähelepanekutest mahalangenud puude hõivamisel oma liikumisteedeks. Kui puu kukub maha, siis mööda puu tüve on sipelgatel lihtsam liigelda, tänu mahalangenud puudele on neil kergem ületada kraave ja laiendada territooriume” selgitas Martin. Ainus viis kaitsta sipelgaid surnuks tallamise eest on hoida inimesed vaatluspesadest eemal looduslike tõketega nagu kraavidega või asetada sipelgaradade kohale kaitsesillakesed.
Padakõrve sihtkaitsevööndisse viidud kaitsesillakesed paneb teadlane radadele just selle eemärgiga, et siin ka inimesed liigelda saaksid. Et inimesed ei tallaks sipelgate peal. Vigastatud sipelgad tassivad päästetöölised pessa ja ravivad terveks. Kui enam üles putitada ei anna, siis süüakse vigastatud isendid ära.
Pesa ümbruses ei tohi samuti trampida. “Kui turistid on pesa ümber, sipelgad hakkavad mööda sääri üles ronima, inimesed muutuvad närviliseks ja hakatakse kohapeal jalgadega trampima ning nii nad ära tallataksegi. See on nagu kartulipudru tegemine – sipelgad tallatakse surnuks, neid hakatakse pessa tassima, päästjaid on mitu korda rohkem. Tuleb järgmine rühm ja nii saabki teoks massimõrv,” tunnistas Martin. Sellepärast tulebki pesa eemalt vaadata ja mitte teha sipelgatele liiga.
Külastuse korraldaja peab tundma seda kohta, kuhu ja millise giidiga ta inimesed sipelgatele külla saadab, giid peaks teadma liigi käitumist ja oskama külastust õigesti korraldada.
Padakõrve looduskaitseala pindala on 1547 hektarit, sipelgate pesi ei ole detailselt üle loetud, kuid hinnanguliselt võib neid olla 2500 – 3000, teadis Martin.
Padakõrve looduskaitseala rajati esialgu nelja metsakvartali ulatuses juba 1964. aastal ning tegemist on esimese sipelgate kaitsealaga (Alatskivi sipelgate koloonia) maailmas. Pesade rühm ehk koloonia koosneb emapesast ja tütarpesadest, ühel emapesal võib olla kuni viis tütarpesa. Kolooniad moodustavad omakorda föderatsiooni. Padakõrve kaitseala võime vaadelda piltlikult Euroopa Liiduna, ainult elanikke on rohkem kui Hiinas ja Indias kokku.
i
HELVE LAASIK
Padakõrve looduskaitseala
*Alatskivi vallas, Tartumaal
*Matkarada algab kirdes ja lõppeb kaitseala kaguosa lõikaval teel. Nii alguses kui lõpus asub kaitseala tutvustav suur infotahvel. Aega raja jalgsi läbimiseks kulub keskmiselt poolteist tundi
*Kaitseala asub Selgise mõhnastikus, idaosas on kaitseala suhteliselt tasane ja esineb soostunud alasid
*Padakõrve looduskaitseala on loodud mõhnastiku kaitseks. samuti kaitstakse erinevaid metsade kasvukohatüüpe
*Rikkalik on kaitseala linnustik, teiste seas elutsevad seal väike konnakotkas, siniraag, valgeselg-kirjurähn, kassikakk ja metsis
*Loomastikust väärivad kaitset laanekuklased
*Looduskaitsealal on kaitse alla võetud laanekuklase asurkond
*Tulenevalt Padakõrve looduskaitseala kaitse-eeskirjast selle matkaraja külastajal vaja arvestada teatud piirangutega
*Telkimine ja lõkke tegemine ei ole lubatud. Padakõrve ja Luigemetsa sihtkaitsevööndis on lubatud kuni kümne osalejaga rahvaürituse korraldamine ning Järvepera sihtkaitsevööndis kuni 30 osalejaga rahvaürituse korraldamine, rohkemate arvu inimeste korral on vajalik kaitseala valitseja nõusolek (Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regioon)
*Kaitseala teedel on lubatud sõidukiga sõitmine
*Maastikusõidukiga sõitmiseks tuleb luba saada kaitseala valitsejalt
*Padakõrve sihtkaitsevööndis on inimeste viibimine väljaspool teid ja radu keelatud
Allikas: RMK, Vikipeedia
