Rehessaare sai möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate algul rühmale loodusteaduste tudengitele metsapesaks ning kohaks, kus see seltskond ennast haris nii metsaliselt kui ka hingeliselt – ja kuidas iganes üks noor inimene end harida saab.
Alam-Pedja kaitseala asutaja, meie hulgast 2004. aastal lahkunud Einar Tammuri abikaasa Pille Tammur rääkis Tartus peetud märgalade seminaril, et Rehesaare avastas tema abikaasa aastal 1981. “Ta sattus elama Laeva küla lähedale. Talle meeldis väga mööda metsi kolada. Ükskord leidis ta metsast ühe vana, hiljuti maha jäetud maja. See koht oli Rehessaare, keegi seal enam ei elanud. Majas oli väga mõnus veeta öö, kui varahommikul oli tarvis soo peale minna. Majja jõudis Tallinna-Tartu maanteelt poolteise tunniga,” rääkis Pille Tammur.
Nad said teada, et peremees sinna enam tagasi ei tule ja tal on plaan viia see maja ära endale küttepuudeks. “Selleks ajaks ei saanud me enam seda kuidagi lubada, sest koht oli meile juba väga armsaks saanud. Maja saime endale 300 rubla ning lubaduse eest, et aitame peremehel teha talvepuud. See on olnud meile väga armsaks saanud kohaks, kus sündisid lobudiku lood.”
HELVE LAASIK
