Islandi jalgpalli viimaste aastate edulugu on maailmas palju imetlust ja vastukaja pälvinud. Veidi üle 300 000 elanikuga väikeriik mängis 2016. aasta suvel EMil, kus nende sõjahüüd sai maailmakuulsaks, samuti möödunud suvel jalgpalli MM-võistlustel. Selle saavutusega tõusis Island väikseimaks riigiks, kes on kunagi maailma suurimal jalgpallivõistlusel osalenud.
Veel aastal 2012 asus Island FIFA edetabelis 131. kohal, kust tänaseks on kerkitud 36. kohale, olles vahepeal püüdnud veelgi kõrgemaid positsioone.
Eriliselt uhkena on meeles 2016. aasta jalgpalli EM, kus jõuti koguni veerandfinaali, alistades eelnevalt jalgpalli sünnimaa Inglismaa. Islandi koondislased on ka klubijalgpallis kõrges hinnas ning nende parimad pojad eesotsas karjääri lõpetanud legendaarse Eiður Guðjohnseniga on esindanud maailma tugevamaid satse. Islandlaste tulemuste taga on aga järjepidev töö.
Väike saareriik ladus oma edule vundamendi selle sajandi alguses, kui kohalikud omavalitsused alustasid jalgpalliliidu eestvedamisel jalgpallihallide rajamisega. Aeg oli selleks mitmeti soodne ning tehtud otsuste viljad tänaseks valminud.
Island otsustas muutuda
Möödunud sajandi lõpukümnendil valmistas saareriigi elanikele suurt muret noorte kuritegevus. Olukord meenutas tänast Eestit, kus avalikes kohtades purjutavad noortejõugud püüavad tihtipeale oma seadusi kehtestada. Näiteks 1998. aastal oli 42 protsenti 15‒16aastastest Islandi noortest olnud purjus. Praegu on seal sama näitaja vaid viis protsenti. Sellisele tulemusele aitas suurel määral kaasa noortele huvi- ja sporditegevuseks enamate võimaluste loomine. Ka Eestil pole vaja jalgratast leiutada, vaid mõistlik oleks Islandilt eeskuju võtta.
Täna puudub lastel võimalus talvekuudel kvaliteetsetes tingimustes jalgpalli mängida. Eesti kliimas pikendaks jalgpallihalli olemasolu kvaliteetse spordihooaja kuuelt kuult (maist oktoobrini) 12 kuule. Seega on jalgpallihallide rajamine hädavajalik juba puhtalt selleks, et meie noored ei kaotaks igal aastal konkurentidega võrreldes vägagi väärtuslikku aega.
Täna saab meil kõige suurema tahtmise juures välitingimustes jalgpalli mängida üheksa kuud aastas. See tähendab seda, et meie noored kaotavad igal aastal minimaalselt kolm kuud väärtuslikku jalgpalliaega. Nelja aastaga tuleb seega konkurentidega võrreldes juba aasta jagu mahajäämust. Jah, ka saalis saab mängida, kuid futsal ja päris jalgpall on siiski üsna erinevad spordialad. Seesuguse mahajäämuse juures ei tasu imestada, et meie jalgpall pole päris õiget hoogu sisse saanud ja pigem on tunne, et jääme konkurentidest aasta-aastalt veelgi enam maha.
Talvel saavad täiskasvanud harrastajad jalgpalli ka väljas mängida, kuid see pole kvaliteetne ning on tervisele ohtlik. Väliväljakud on talvel jäised ja libedad, mistõttu on toimunud palju õnnetusi ja saadud traumasid. Vähem õnnetusi-traumasid tähendab muuhulgas ka väiksemat kulu meditsiinilisele abile. Ühes jalgpallihallis saab korraga treenida koguni kuni 60-80 last. Jalgpallihall aitab tõsta Eesti noorte sportlikku taset ning arendada oskusi sellel spordialal. Samuti pakub on seal võimalik liigset energiat maandada.
Meie ettepaneku kohaselt tuleks üle Eesti rajada Sõle kuppelhalliga sarnased jalgpallihallid, mida on kerge püstitada, mis ei maksa liiga palju ning mida saab kevadeks-suveks maha võtta. Täismõõtmelise jalgpalli sisehalli nullist ehitamiseks kuluks ligikaudu 1,2 miljoni eurot. Seega läheks kõigisse maakondadesse jalgpalli sisehallide rajamine maksma Eesti riigile alla 20 miljoni euro. Hallide ülalpidamine peaks jääma kohalike omavalitsuste kanda, kel on samas võimalus klubidelt üüriraha küsida.
Jalgpallurid väärivad paremat
Kui võrrelda Eesti tingimusi Soome või Rootsiga, siis seal on jalgpalliväljakuid inimese kohta selgelt rohkem kui Eestis. Eestis oli mõne aasta taguse uuringu kohaselt üks jalgpalliväljak iga 9571 elaniku kohta, kuid näiteks Soomes on vastav number 1338. Seega on Eesti jalgpalliharrastajatel väiksemad võimalused trenni teha. Ka sisehalle on Soomes kümneid enam kui meil, rääkimata soojendusega kunstmuruplatsidest.
Teadaolevalt on jalgpalliliidul koostöös klubidega plaanis katta Eesti suuremad asulad sisehallide võrgustikuga. Peatselt tuleb jalgpallihall Tallinna kesklinna Kalevi staadionile. Samas pole Tallinnast väljaspool ühtegi täismõõtmelist jalgpalli sisehalli valminud, kuigi selles suunas mõeldakse nii Tartus, Haapsalus, Paides kui ka mujalgi Eestis. Euroopa riikides harrastab jalgpalli keskmiselt 4‒7 protsenti elanikkonnast. Eestis on täna see number selgelt madalam, kuid EJL on seadnud eesmärgiks jõuda aastaks 2024 nelja protsendini.
Olles suhelnud mitme treeneriga üle Eesti, oleme saanud ideele eranditult väga positiivset tagasisidet. Tallinnas on jalgpalli mängimiseks ja arenguks olemas normaalsed tingimused, kuid sport peab arenema kogu Eestis. Korvpalluritel ja võrkpalluritel on olemas võimalused aasta läbi sportida. See on kajastunud ka tulemustes – mõlemad koondised on pääsenud tiitlivõistlustele. Ja olgugi et korvpall on hetkel madalseisus, hoiavad lippu kõrgel võrkpallurid. Ka jalgpallurid väärivad häid võimalusi.
Eesti riik ja kohalikud omavalitsused peaksid jalgpalliliidule appi tulema. Meenutada tasub Tallinna linna ja jalgpalliliidu koostööd, mis on andnud hea tulemuse nii meie esindusväljaku A. Le Coq Arena ehitamisel kui ka linnaosadesse hallide rajamisel. Keskerakonna programmi kohaselt tuleb spordirajatiste võrgu laiendamiseks ja nende paremaks lokaliseerimiseks leida koostöövõimalusi nii omavalitsuste kui erasektoriga. Samuti tuleb koostada ja rakendada riigile vajalike spordirajatiste pikaajaline kava.
Tunnustame jalgpalliliidu presidenti Aivar Pohlakut, kelle idealism ja spordimehe visadus on Eesti jalgpalli kõvasti arendanud. Nüüd on vaja astuda koostöös järgmine samm. Kui Keskerakond moodustab tuleva aasta kevadel riigikogu valimiste järgselt valitsuse, siis rajab Eesti riik igasse maakonda jalgpalli sisehalli.
Teeme Islandit! Täna on Eesti jalgpall FIFA edetabelis 98. kohal ning meie meedia kubiseb noorte vägivallalugudest, kuid meie võimuses on seda olukorda muuta. Kui Island seda suutis, siis saab ka Eesti hakkama.
JAANUS KARILAID, Keskerakonna aseesimees
JAAN MÄNNIK, TTV „Spordisõprade” saatejuht
