Karusaare kotkapesa parandamine

Einar Tammur leidis 1982. aasta sügisel Karusaare lähedalt merikotka pesa. Alumine oks, mis pesa põhiliselt toetas, oli peaaegu murdunud. Oli selge, et järgmisel kevadel kotkas selles pesas hakkama ei saa ja vajab abi.

Arne Ader rääkis Tartus peetud märgalade seminaril, et nad läksid kolmekesi – kaasas oli ka Jaan Kabin – pärast jõule kas 1982. aasta lõpus või 1983. aasta esimestel päevadel pesa parandama.

Einar Tammur töötas puu otsas, Aarne Ader ja Jaan Kabin olid all tugiisikud. Nad hoidsid parandajat kinni, aga valmistasid ette ka pesa parandamiseks mõeldud detaile, sest saed ja kirved olid nende käes. Nii sai see pesa korda tehtud. Aega kulus palju, see oli meestele esimene taoline kogemus.

Hämaruses lahkus seltskond Palupõhja suunas. Võeti välja kompass ja vaadati ka seda, kuid tunni-poolteise pärast oli selge, et nad on eksinud.

“Võtsime uue suuna, et korrigeerida marsruuti. Talv polnud veel tulnud, olime kummikutega. Vett oli umbes 10 sentimeetrit, kuid jää oli peal ja kõmpisime pimedas kogu aeg jääsupis. Mingil hetkel vaatasime, et midagi juba kumab, ja jooksime vastu palke. Tegime natuke valgust, õnneks olid meil tikud kaasas. Veendusime, et olime Karusaares vana lauda varemete juures. Mobiiltelefone sel ajal ei olnud, kodused aga ootasid. Otsustasime ikkagi välja minna ja valisime teise marsruudi. Seal oli küll vett rohkem, mõnikord tuli see üle kummiku sääre ja ka jäätükid tulid kummikutesse. Tunni pärast olid jalad täiesti tundetud. Kui jõudsime kuivemale kohale, hakkasime kukkuma, sest ei tundnud enam jalgu. Pimedas kukkumine oli hullumeelne. Einar Tammur käis kõige ees, tal oli kulunud tuulejope seljas, õnneks oli seda veidi näha. Kõigepealt kukkus Einar, siis kukkus sama roika kohal Jaan, ka mina ei suutnud kukkumist vältida. Kukkusin kõlksuga, sest mul oli tobe seljakott, selles fotoaparaadi objektiiv, kus oli metalli. Metall tuli vastu kukalt ja käis kõll. Nii me siis läksime, käis kolm matsu ja kõll. Lõpuks jõudsime Palupõhja.”

Fred Jüssi kirjutas oma päevikus sellest nii: “Pesa alt ära murdunud oksa asemele oli keegi kinnitanud uue. Selle pesa leidis läinud aasta oktoobris üks fanatist metsamees, kes siinsetes laantes ja soodes hulgub.”

Pärast seda kogemust hakkasid kotkad erinevates Eestimaa paikades saama kodu. Loodi kooperatiiv Kotkas, looduskaitsekooperatiiv Kotkas ja hiljem looduskaitseühing Kotkas, kes oli esimene Alam-Pedja valitseja.

HELVE LAASIK