Lugu algas juba eelmisest aastast, kui paljud soovijad jäid kalastusloast ilma, sest tulid seda taotlema paar päeva pärast taotluste vastuvõtmise esimest päeva. Tänavu aga muutus taotlemine minu jaoks veel naljakamaks.
Teisipäeval, 1. detsembril hakati kevadeks kalastuslubade saamiseks taotlusi vastu võtma. Kell kaheksa hommikul avati veespetsialistide kontor ja vastuvõtt algas. Järjekord hakkas tekkima juba kella viiest, kella seitsmeks oli ukse taga koha sisse võtnud 15 inimest. Mina tulin koos veel paari mehega kella 7-ks ja olin selle “õnnelikku viieteistkümnendiku” hulgas. Kontori avamise ajaks ootas ukse taga juba ligi 50 inimest.
Kõige huvitavam oli minu jaoks see, et ma läksin taotlust esitama kolmeteistkümnendana, kuid nimekirjas olin taotlejate hulgas kuuekümne kuues. Täitsa huvitav, mõtlesin ma sellel hetkel, kuna ma teadsin, et interneti teel oli 1. detsembri hommikul kella seitsmeks taotluse esitanud ligi 40 inimest. See tähendab, et peale minu sai veel 14 inimest taotleda, ülejäänud 30 – 50 jäid kalastusloast ilma?
Esitasin taotluse, sain maksekorralduse, tulin koju ja maksin ära. Lõuna paiku helistasid mulle veespetsialistid, needsamad inimesed, kes taotluse vastu võtsid, ja küsisid, kas ma maksin juba riigilõivu ära. Öeldi, et kui võimalik, siis ärge makske, oodake, kui tuleb vastus, kas saate kalastuskaardi või mitte. Ma ütlesin, et kõik on makstud juba hommikul. Selle peale vastati mulle, et OK siis, las jääb. Mida see tähendas, ma ei saanudki aru. Minu jaoks tundus kõige ebaõiglasem ja kahtlasem see, kuidas mina, olles järjekorras kolmeteistkümnes, sain teada, et taotlusi oli esitatud juba 65! Iga inimene saab ju ühe kalastusloa?!
