Paljudele jahimeestele vastumeelne metssigade massiline küttimine on andnud loodetud tulemusi, see loom on siinmail juba praegu harv nähtus. Elukutselise jäägri Vahur Sepa arvates võiks Eestis elada maksimaalselt 8000 metssiga.
Jõgevamaa jahimehed peavad keskkonnaameti käskkirjaga veebruari lõpuks küttima 1600 metssiga, neist üle tuhande on juba lastud. See fakt viitaks justkui asjaolule, et polegi see kvooditäitmine nii keeruline, sest kaks kuud jahihooaega ootab veel ees. Paraku on praegu seis Eesti metsades selline, et iga järgmist metsanotsut peab tikutulega taga otsima.
Põltsamaa jahiseltsi esimees Margo Miljand tunnistas, et põdrajahi ajus ei jäänud nende teele ühtki seakarja. Ka olevat koer metsas viis tundi taga ajanud ühtainust vana kulti, kes siis mõnuga jahikoera narritas ja mööda laant ringi jooksutas. Tema ühe tuttava rajakaamera oli eelmisel kuul jäädvustanud vaid ühe metssea ja see vähenegi lisasööt, mida jahimehed metsa viia võivad, seisab söödaplatsidel puutumatult.
Hea koostöö veterinaarametiga
Kui keskkonnaameti eesmärk oli lasta jahimeestel sigade Aafrika katku leviku piiramiseks vähendada metssigade asustustihedust ühe isendini tuhande hektari kohta, siis Põltsamaa jahiseltsi esimehe arvates on tänaseks päevaks see number juba käes. “Seda muidugi Mandri-Eestis, saartel on olukord teine,” täpsustas ta. Samas märkis Miljand, et hooaja lõpuks suudetakse ehk kvoot ikkagi täis saada, kuid nüüd tuleb iga järgmise sea tabamiseks rohkem aega kulutada. Kui ka tali taeva jääb ja lund maha ei tule, on küttimine omakorda raskendatud, sest jälgi on keerulisem leida.
Mis puutub kütitud sigade proovide võtmisse ning nakatunud loomade käitlemisse, siis Margo Miljandi sõnutsi on neil olnud kohaliku veterinaarametiga ideaalne koostöö. “Olen väga tänulik Arbo Kepile. Müts maha selle mehe ees, sest kogu asjaajamine on sujunud meie jaoks tõrgeteta,” kiitis Miljand Jõgevamaa veterinaarkeskuse juhataja asetäitjat.
Katkus sead võivad saabuda naaberriikidest
Kui Stalini valitsemisajal öeldi, et pole inimest, pole probleemi, siis praegu parafraseerivad jahimehed seda fraasi nii, et pole siga, pole probleemi. Siiski ei pruugi metssigade massitapmine katkuprobleemi täielikult lahendada. On selge, et pärast käesoleva jahihooaja lõppu kohtab Eesti metsades sigu oluliselt vähem kui varasematel aastatel, kuid sellega ei pruugi katkuoht metsast taanduda. Juba praegu on leitud metssigu, kes on katkule resistentsed, kuid kannavad nakkust edasi.
Tartu Ülikooli terioloogia osakonna doktorandi Ragne Oja väitel võib sigade Aafrika katk (SAK) püsida meie metsades isegi aastakümneid. “Sardiinias on SAK olnud üle 35 aasta ja metssigade populatsioonis on tekkinud resistentsus, kuid ka resistentsed metssead võivad nakkust edasi kanda. Arvestades, et mujal on looduslikus populatsioonis tekkinud resistentsus, võiks kõne alla tulla erinevate strateegiate rakendamine ka Eesti eri piirkondades. Harju, Lääne, Saare, Hiiu, pooles Lääne-Viru ja Tartu maakonnas tuleks piirata kiiresti arvukust, et nakkuse jõudmisel nendesse piirkondadesse see populatsioonis ei leviks, mujal Eestis võiks jätta küttimissurve samale tasemele, et vältida resistentsete isendite (haiguse puudumine, kui antikehad organismis on tekkinud) väljaküttimise ohtu. Peame arvestama, et isegi juhul, kui Eestis pole mitte ühtegi nakatunud metssiga, võivad nad tulla naaberriikidest Venemaalt ja Lätist,” märkis Oja.
Metssiga on teinud palju pahandust
Elukutseline jääger ja loodusemees Vahur Sepp selgitas, et metssea arvukus oligi Eestis tõusnud liiga kõrgele ning katk on looduse meede seda reguleerida. “Enne katku oli Eestis hinnanguliselt 60 000 metssiga. Minu hinnangul võiks metssigu Eestis olla umbes 8000,” rääkis tuntud loodusemees.
Tema sõnul on aastakümnetega plahvatuslikult siginud metssead teinud palju pahandust, hävitades mitmeid taimeliike. “Inimene näeb sea tehtud kahjusid alles siis, kui see hoovi tuhnima tuleb või kartulid ära sööb, metsas tehtud kahju jääb sageli märkamatuks,” selgitas Sepp ning lisas, et paljud käpalised on meie metsadest kadunud just metssigade süül.
Mis puutub katku levikusse ja kodusigade nakatumisse, siis Vahur Sepp kahtlustab, et tegemist võis olla hooajalise nakatumispuhanguga. Kodusigade nakatumise kõrghetk oli suve lõpus ning paljuski nähti selles süüd seenelistel ja marjulistel. Samas ei välista Sepp, et süüdi võisid olla ka mõned putukaliigid, kes sel perioodil aktiivsemalt tegutsesid. “Pärast seda pole kodusigade nakatumise juhtusid olnud ja ka enne oli neid vähe. Eks tuleval aastal ole näha, kas kodusigade nakatumine samal ajal kordub. Siis võime juba mingeid järeldusi teha,” tõdes Sepp.
EILI ARULA
