Enamiku päev algab kohvijoomisega, mida võib isegi rituaalina võtta. Eriti tore on seda teha päikselisel verandal, kuskil katusealuses oma õuel, suveköögis… Uhked kohviserviisid mainekatelt firmadelt, kohviaroom, elav loodus ümberringi… Viimasel ajal soetavad inimesed endile igasuguseid põneva disainiga ja uudsetel põhimõttel töötavaid kohvimasinaid või automaate. Poes on pakikohvide sortiment suur, aga kõige tõhusam kohvinauding pidi tulema värskelt jahvatatud kohviubadest, sest jahvatatud kohvis olla pool kohvilõhna juba ära haihtunud…
Aga alati see nii pole olnud. Oakohvi oli raske kätte saada. Kuigi Euroopasse jõudis kohv 17. sajandil, Eestisse sama sajandi lõpuks, siis talurahvas seda vaevalt pruukida sai. 1870ndatest aastatest. Teise maailmasõjani oli meil taludes, eriti Peipsiäärsetes ridakülades levinud sigurikasvatus – juurtest kohvi saamise eesmärgil. Üks neist küladest oli Kolkja, kus 16. juulil avati siguri muuseum. Seal rääkis oma mälestusi lapsepõlves nähtud siguriga seonduvast Omedu küla eakas elanik Maie Eisen. Muuseumi avamise päev Kolkjas oli igati nostalgiline ja proovida pakutud sigurikohvi vastu tunti lausa aukartust; tekkis ka soov, et miks mitte uuesti jooma hakata. Pakuti poes müüdavast kontsentraadist tehtud jooki, sest sigurikasvatus on ka muuseumi juures vähene – asi alles alguses. Eriti sobib sigurijuure kohv neile, kel kõrge vererõhk, sest ei sisalda ergutavat kofeiini.
Sigur ei kuulu ühtegi meie taimekooslusesse, aga ometi kasvab teda teede ääres, jäätmaadel, hoonete ümbruses kohati. Teda kasvatati vahepeal kultuurtaimena kõigil mandritel peale Antarktika. Tänapäeval on sigurikasvatus jäänud tahaplaanile, sest oakohv on ju kättesaadav. Eestimaa taludes kasvatati algselt sigurit vaid oma tarbeks, oli ka viljakohvi lisandiks. Siguriteel on organismile rahustav mõju. 20. sajandi algul hakati osades taludes sigurit müügiks kasvatama, mis oli töömahukas tegevus. Juured tuli kiiresti töödelda, sest muidu kvaliteet halveneb. Kehval pinnasel on juured liiga harulised. Pesemine nõudis vaeva, ka tükeldamine, sest juur on kõvavõitu. Siguripäeval näitas Mihkel Güsson ja kohalik mees, kelle majas leidub ka vanaaegne siguriahi, kõik etapid ette. Taime peenralt võtmine, pesemine, kuivatamine, lõikerauaga tükeldamine, jälle kuivatamine. Väikese koguse puhul võis seda ja ka röstimist teha jahtunud leivaahjus. Kuivatuseks ehitati ka spetsiaalsed kuivatusahjud, nagu neid Kolkja külas nelja maja keldris on leitud, ka muuseumimajas. Neid köeti haokubudega ja püüti säilitada 60-80 kraadist kuumust. Röstitud tükid jahvatati vanaaegses kohviveskis jahuks. Väljuv pruun pulber kippus kaugele lendama tuule tõttu.
Üks külastaja proovis ka kätt – polnudki nii kerge tükke jahuks ragistada. Hiljem müüsid talunikud kuivsigurid kohvivabrikutele, meie eesti toodang sobis ka ekspordiks. Aga kasvatuse lõpetas Lõuna-Euroopa riikide odav toodang.
Vastse muuseumi juht Kairi Güsson rääkis muuseumi asutamisloost, ka sellest, et käidi kohal ka Soomes olevas samateemalises muuseumis, kus siguriahju pikkus on isegi kümme meetrit.
Sigur kuulub korvõieliste sugukonda, on mitmeaastane rohttaim kuni pooleteise meetri kõrgune. Õisikus on ainult keelõied, sinised harva roosakad või valkjad. Õitseb juulist septembrini. Harunenud juur tungib küllalt sügavale. Kõigepealt hakati sigurit kohvi aseainena kasutama 18. sajandil ja seda Itaalias. Põhjus oli hinnas – see oli ju odavam. Ka Saksamaal tegeldi sellega, eriti Berliini ja Magdeburgi piirkonnas, kus sai nimeks “preisi kohv” Ka aretati seal juursiguri sort ´Magdeburg`. Sigurijuure röstimisel moodustuvad süsivesikutest tumeda värvusega ained, mis annavad kohvi meenutava lõhna ja välimuse. Looduslikult on ka sigurijuures mõrusid aineid, mis ei tekita sõltuvust ja pole ka tervisele kahjulikud.
Siguripuru abil on oakohvi ka võltsitud, seda lisades. Eriti siis, kui kohvihind tõusis. Praegu on suurimad sigurikasvatajad Euroopas eelpool nimetatutele lisaks belglased, hollandlased ja poolakad. Kasvatuse põhiliseks eesmärgiks on aga inuliini lähtematerjali saamine. . Kõikide korvõieliste juurtes on inuliini. See on fruktoosijääkidest koosnev varusüsivesik, mida praegusaegne toitumisteadus hindab kui prebiootikumi. Seda sain teada Urmas Kokassaare artiklist. Toiduna tarbitud inuliin soodustab seedekulglas meile soodsate piimhappebakterite paljunemist.Seetõttu lisandub iga aastaga poelettidele järjest enam inuliiniga rikastatud toiduaineid. Paljud inuliini sisaldavaid preparaate müüakse apteegis. Juursiguris on inuliini palju ja ka muid vajalikke toimeaineid. On ka olemas salatsigur ehk endiivia, kuigi ka juursiguri noori lehti võib selleks pruukida. Tippagrotehnikat kasutades võib hektarilt saada kuni 200 tonni sigurijuuri, kui aias peenral peetakse normaalseks sada korda vähemat saaki. Võrdluseks on parimad kartulisaagid 17 tonni ja nisusaak kuni kümme tonni hektarilt – sigurit osatakse efektiivselt kasvatada küll. Aga oma aias võib ju proovida küll kasvõi vaid kogemuse mõttes, sest peale kohvi saab ju salatit, ilusate siniste õite teed ja silmailu. Kui röstimiseks pole brennerit võtta, võib ju ka pannil asja ära ajada ja röstitud tükke pulbriks teha saab ka tänapäevase kohviveskiga…
EHA NÕMM
