(Katkendeid teoksil olevast mälestusteraamatust)
Paul Tootsi (s 1932) sünnikodu on Õvanurmes, praegu elab ta Tartus.
Täna on esmaspäev, 29. september 1952. Tänane päev läheb minul kui esimene sõjaväeteenistuse päev. Nii minu isa kui vanaisa teenisid Vene väes. Isa sõdis üle-eelmises sõjas ehk Ilmasõjas kolm aastat ja vanaisa Madis oli viis aastat tsaari Peterburi polgus.
Vastavalt sellele, millisesse väeliiki saadetakse, tuleb mul teenida 3, 4 või 6 aastat. Mereväes on teenistusaeg 6 aastat. Viimast ma ei karda — rahvavaenlast mereväkke ei saadeta.
Sajab ikka tihedat peenikest sügisvihma. Lähme veel mööda koolimajast. Näituse tänavalt pöörab meie kolonn Vaksali tänavale. Astume rongile, see on Tartu-Tallinna rong. Algab ärasõit kodustelt radadelt, vanast armsast Tartust. Siit algab “terra incognita” — tundmatu maa. Ees seisab “hirss, tursk ja mahorka”.
Istun kodupoolses küljes. Möödub tuttav Tabivere jaam, eemal seisab Tormi mäe triangulatsioonitorn, nüüd paistab kaugemalt kodu ja suur saunakask. Siit sõitis 1945. aastal ka isa Siberimaa poole.
Jõgeval vaatan veel vaguniaknast välja. Rong seisab. Midagi meile ette ei öeldud. Nüüd aga teatati, et Tapal tuleme rongilt maha. Pole enam mingit lootust, pidi veel Tallinnas komisjon olema. Nagu näha, ei ole meil sinna enam asja, sõit läheb Venemaale. Kella poole kolme paiku jõuame Tapale. Kella seitsme paiku õhtul tuleb Tallinna-Leningradi rong ja siin on mitu vagunit täis Tallinna nekruteid, ka meile on reserveeritud tühjad vagunid. Kesköö paiku peatub rong viimases Eesti jaamas — Narvas. Siit algab suur Rossija — jedinaja ja…
Kümme minutit hiljem kolksuvad rattad juba Jaanilinna või Ivangorodi poole. Katsun natuke magada. Poisid on purjus. Igasugu rahvast on siin, keegi lällab.
Kell kuus hommikul oleme Leningradis Balti jaamas. Jaamast viiakse meid täisauna, sealt jaotuspunkti. Päeva oleme seal, õhtul kinno ja siis magama. Magame laudnaridel. Öösel tehakse juba proovi, kui kiirelt meid välja saab, või on kuskil mingi intsident toimunud. Rivistatakse üles, loendus ja uuesti magama.
Kolmapäeval, 1. oktoobril oleme Neevalinnas, nagu seda linna enne Peetrit nimetati. Pea on uimane, sest öine magamine oli kehv: laudnaride vahel olid lutikad, liiguti ringi, räägiti unes.
Lõuna paiku rivistatakse meid üles. Seisame mitu tundi viiekorruseliste hoonetega piiratud hoovis. Vihm ei ole väga tihe, aga pärast paaritunnilist seismist on riided muutunud raskeks ja märjaks.
Lõpuks hakkab pikk inimköis voolama Moskva vaksali suunas. See on halvasti riietatud “Kaasani üliõpilaste” rodu, nii, nagu 1941. aastal läksid Eestist läbi rinde suunas äsja mobiliseeritud venelaste väljaõpetamata ešelonid. Nüüd on enamuses venelased. Meiesuguseid olevat siin umbes 3000. Kaubajaamas ootavad meid kaheteljelised loomavagunid.
Jaotuspunktis kuulsin, et läheme Moskva vaksalisse ja sõit läheb tõenäoliselt Moskva peale. Viimaste vagunite mehed teavad, et nemad lähevad mereväkke, võib-olla kusagile Musta mere äärde. Meie kohta on nad kuulnud, et lennuväkke neljaks aastaks.
Meie vagunis on umbes 40 meest. Keset vagunit lõõmab “burzhuika” — malmist punkriahi. Tuleb välja, et me ei mahu hästi naridele, et korraga magada. Pikali mahume vaid siis, kui kõik külili oleme. Külje all on vaid seljariided ja kõveraks kooldunud narilauad.
PAUL TOOTS
