Aime ja Udo Oole on Luual elanud sellest ajast peale, kui nad 1962. aastal abiellusid. Luua Metsanduskoolis on mõlemad abikaasad olnud nii õpilase kui õpetaja rollis. Täna võivad nad oma ajaga aga teha, mida tahavad. Nädalapäevad tagasi, kui Vooremaa neil külas käis, kinnitasid mõlemad, et kui poleks jutuajamist kokku lepitud, oleksid nad kindlasti metsas. Seenel. Marjul. Jalutamas.
Udo Oole on läbi ja lõhki kohalik, sündinud Saare vallas Pedassaare külas. “Olen terve oma elu siin elanud, kui Vene kroonu aeg välja arvata,” ütles ta.
Udo on käinud Saarel põhikoolis ja aastatel 1950-1952 Luual tollases kaheaastases metsakoolis. Pärast kolme ja poolt aastat sundaega okupatsiooniarmees tuli Udo tagasi kodumaile ja töötas kaks aastat Jõgeva teedevalitsuses. “Terve 1957. aasta suve ehitasin Omedu silda, siis aga mõtlesin, et kaua ma ikka füüsilist tööd rassin, ja läksin uuesti Luuale õppima,” meenutas Udo Oole.
Tehnikumi lõpetas ta 1961. aastal ja temast sai Kaiavere metskonna metsnik. Sellele kohale ei jäänud ta kauaks, sest lõi varsti pere ja töökoht oli kodust kaugel. Kui juhuslikult Kaarepere metskonnas abimetsaülema koht vabanes, pakkus Udo ennast sinna.
“Viis aastat olin abimetsaülem, 1968. aastal läks pool metskonnast Luua alla, siis jäin mina metsaülemaks ja Aimest sai abimetsaülem. Kui metskond 1973. aastal Kassinurme ära kolis, otsustasime meie mitte kaasa minna,” meenutas Udo.
“Meie pole kolijad inimesed, lapsed käisid Palamusel koolis ja me olime veendunud, et lastel peab olema kindel kodu,” lisas Aime. Nii asuski mees Luua metsakooli tööle kohe 1973. aasta augustis, pool aastat hiljem läks samasse õppeasutusse tööle ka naine. Aime Oole töötas Luual kuni 1999. aastani, õpetades metsakultuure ja töökaitset, Udo Oole kuni 2001. aastani, õpetades metsatakseerimist ja metsakorraldust.
Vändra metsast Pärnumaalt
Aime Oole unistas noorena küll Tartu Ülikoolist, kus tahtis bioloogiat või keemiat õppida, aga seda ei võimaldanud majanduslikud olud. Nii otsustas ta Tihemetsas metsamajandust õppida, sai seda aga teha vaid aasta, sest 1963. aastal viidi Tihemetsast Luuale Jõgeva Metsamajanduse Tehnikumi juurde ka metsatöötlemise osakond ja sellega oli metsandusliku kaadri ettevalmistamine Tihemetsas lõpetatud.
“Tihemetsas oli metsanduslikku haridust antud 37 aastat ja nüüd, kui mina olin seal aasta õppinud, pandi järgmise aasta 1. septembril meid lihtsalt veoauto peale ja toodi siia,” ei ole Pärnumaa päritolu Aime veel tänaseni Tihemetsa saatuse suhtes ükskõikne.
Aime on sündinud ja koolis käinud Eidaperes. “Ütlen uhkusega, et olen Vändra kihelkonna tüdruk! Eidaperre on Vändrast 20 kilomeetrit, teist samapalju veel edasi oli vanasti Pärnumaa! Raplamaa on mulle võõras, ma ei loe seda oma maakonnaks!” pahandas Aime Oole (neiuna Kalda).
Mets on Aimele alati hea sõber olnud. Kaheaastaselt läks ta kord üksinda metsa pohlale, väsis ära ja heitis magama. Külarahvas otsis teda taga, umbes samamoodi nagu raamatus Kristiina Lauritsatütart. Oli aasta 1939. Mõne aasta pärast nägi väike tüdruk seda, kuidas mets hoidis ja kaitses inimest, täpsemalt tema isa.
“Inimene on hällist hauani puuga seotud. Puust on häll ja puust on kirst. Koledatel aegadel oli mets see, mis meid kaitses. Praegu on aga hirm, et kui jälle peaks minema metsa varju otsima, siis meil ju polegi enam seda õiget metsa alles!” vihjas Aime Oole kõige põletavamale teemale. “Gruusia paneb südame värisema – see mis seal toimub, on nii tuttav!”
Ametnikud vaatavad lennukilt
Aime Oole ei pea õigeks, et reaalsete asjade üle otsustavad need, kes ise praktikas pole metsas töötanud. “Sellised ametnikud on kõige targemad, nad on nagu teritamata lambakäärid ja muudkui lõikavad! Vaatavad lennukilt või aerofotolt, et oh, metsa on küll, juurdekasv missugune, kõik on kaetud metsaga, aga seda ei tea või ei taha teada, et see on pajuvõsa, lepik ja sookaasik! Enamuses. See ei ole mets, mida meie nimetame metsaks!”
Udo Oole kinnitas samuti, et suur mure on see, et metsa tahetakse väga palju raiuda. „Venemaa tollid läksid kõrgeks, sealt ei tasu enam metsamaterjali tuua, Eestisse on aga ehitatud liiga palju saeveskeid ja nüüd on need, kes nende veskite rajamisse oma raha pannud, huvitatud kasumist,” muretses Udo.
“Me muudkui võtame ja võtame, võtame kõik ära, võtame metsa, turvast ja põlevkivi. Aga kas sellele üldse ei mõelda, et meil on ka lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed? Kui meie kõik ära võtame, millest nemad siis ükskord hakkavad oma sissetulekuid saama?” täiendas Aime.
“Liiga palju tahetakse metsa maha raiuda. Ma ei saa sellise juurdekasvu suurusest aru, kuidas see juurdekasv mõne aastaga on on nii palju kasvanud? Vanasti oli ta 3, nüüd aga 10-12 tihumeetrit hektari peale. Mitte ei kujuta ette, millise metoodikaga see on määratud,” lisas Udo.
Aime sõnul oleks ka puidu Kanadast toomine viga, mitte lahendus. “Mitte ainult liiga kulukas, vaid sellega hakkaksime muutma tervet maakera süsteemi, läheksime tasakaalust välja,” kinnitas Aime. Ta ei suuda mõista inimesi, kes koos töökohaga mõtteviisi muudavad. “Kui Andres Talijärv tegeles veel metsamajanduslike küsimustega, siis polnud ta sugugi nii suur tööstuse pooldaja. Olles nüüd aga tööstusemees, soovitab ta talunikel mets maha müüa. No miks peaks talunik metsa maha müüma? Mida ta siis ise ahju paneb, millega sauna kütab, kus ta marjul ja seenel ning perega “grüünes” käib?” ütlesid Ooled, kinnitades, et neid mõtteid on nad kuulnud paljude metsameeste suust, kuigi kaugeltki kõik ei julge neid avaldada.
Ooledel on kodus normaalne ahi ja neil ei sõltu midagi sellest, kui mõni juhe kuskilt läbi lõigatakse. Arusaamatuks aga jääb, miks mets on risu täis ja inimesed on hakanud nii hullult valima, et ainult kasepuuga kõlbab kütta.
“Kust see talumees vanasti alati kaske võttis? Mäletan, kui vanaema hakkas leivaahju kütma, siis toodi talle seitse lõmmu tuppa, need olid küll ainult kased. Ülejäänud päevad aga köeti lepaga, kuusega, vahel harva oli ka mändi. Meie kütame, mis maha kukub ja kuivanud on, sugugi ei aja kaski taga,” selgitas Aime Oole.
Metsavaht kui metsa vaht
Mis siis on muutnud eestlaste suhtumist metsa? Kuidas ja millal on toimunud mentaliteedivahetus? Kui Ooled ligi pool sajandit tagasi oma tööd alustasid, oli metsavaht see, kes tõepoolest oli oma vahtkonna peremees.
“Tema teadis täpselt, et suvel, kui on tuleohtlik periood, ei tohi tema oma metskonnast lahkuda. Tema oli tulevalvaja. Oleme abikaasaga arutanud: kas need metsapõlengud on kokkuvõttes tõesti vähema rahakuluga, kui oleks olnud alles jäänud metsavahid, kas see otsus kaalub vähemalt majanduslikult tekitatud moraalse kahju üles?”arutles Aime.
“Teinud siis vahtkonnad natukene suuremaks, aga metsavaht on oma metsa esimene valvur. Mulle ei meeldi sugugi ka see, et just kooliõpilased käivad kevadel metsa koristamas. Miks minu laps peab minema teiste järelt prügi koristama? Miks ei ole inimestele õpetatud juba maast madalast, et loodust ei tohi reostada? Ja võib-olla vilksatab kellelgi teiste rämpsu koristades siis ka läbi pea, et nii, mina teiste rämpsu nüüd koristasin, järelikult võin ka oma rämpsu kusagil mujal metsa visata – ja siis on see kahe teraga mõõk!”
Udo ja Aime kinnitusel polnud metsavaht vanasti mingi kantseleiametnik, vaid ta oli iga päev metsas liikumas ja teadis, mis toimub. Niisugune oli ka vana Artur Andersalu, endine Luua vahtkonna metsavaht, kes liikus metsas suvel vankriga, talvel reega, käis ja koristas kõik mahalangenud puud ära.
“Niisugust padrikut nagu praegu on, ja et küttepuu vedeleb metsas, seda ei olnud metsavahtide ajal olemas,” kinnitas abielupaar.
Mentaliteedimuutus tuligi nende sõnul just siis, kui kindlusetunne kadus. Oli üles ehitatud kindel süsteem: vahtkonnad, jaoskonnad, metskonnad ja metsamajand. Oli välja kujunenud kindel tööde järjekord, siis aga hakkasid puhuma uued tuuled ja püstitati küsimus, kas meil ikka on neid metsavahte üldse vaja. “Siis tõmmati metsavahid maha ja metsavargus läks lahti. Kes see siis valvab metsa, kui metsavahti pole? Nüüd süüdistavad nad erametsamehi, aga kui oleksid metsavahikohad ja metskonnad alles, oleks läinud teisiti. Avinurme pütimeestele nummerdati alati puud ära, mida nad võivad metsast võtta, aga nüüd on nii, et kui tuleb isu, võib igaüks minna ja võtta suvalise puu maha, hunt ka ei ulu selle peale. Muidugi, reforme on vaja, aga kõike tuleb teha tasa ja targu, mitte nii, et teeme ära ja pärast meid tulgu või veeuputus, ” arutles Aime Oole.
JAANIKA KRESSA
