(Algus 26. augusti Vooremaas)
Märkasin ka seda, et Venemaa Kaug-Idast tulnud matemaatilise statistika asjatundja, kelle koostatud õpiku Uudo mõne aja pärast eesti keelde tõlkis, murdis hoolimatult puuoksi. Kui kaugelt tulnud suvekoolis osalejaid korrale kutsuti, siis vabandasid nad ennast sellega: ei teadnud, et siin kõike nii hoolikalt kaitstakse.
Usalduslikus vestluses sain teada, et Kaasani professor Nina Ivanovna Blažko oli Uudot kutsunud tööle oma ülikooli, kuhu ta oli juba kogunud rühma noori matemaatikuid. Enne seda pidi Pragi aga astuma komparteisse. Kui siis Uudo minult küsis, mida teha, laususin, et mina küll nii libedale teele ei läheks, sest lapsepõlves tuli mul eriliselt peljata just väheseid kohalikke kommuniste. Selle peale jutustas Uudo, et tema lapsepõlves olnud parteilane Rööpsoni Karla, keda kõik pelgasid. Blažkole ära öeldes oli Uudo maininud kommuniste kui omaaegseid laste hirmutajaid. Blažko kandis kõik muidugi ette dotsent Nõmmikule, kes siis nördinult tegi Uudole (vist esimese) kõva peapesu.
Kui Uudo 1968. aastal abiellus, kutsus ta pulma ka Arvo Kisperi ja minu. Läksin sinna koos saksa filoloogiat õppiva Ailiga, kellega paari aasta pärast abiellusime. Uudo oli Saksamaa geograafia eksamil esitanud talle raskeid küsimusi geomorfoloogiast ja mullatüüpidest, millele noor filoloogiatudeng muidugi ei osanud vastata. Hilisemail eksamineerimisil Uudo enam peensusisse ei laskunud ning nõudis vaid orienteerumist põhilisis ja põhimõttelisis küsimusis.
1970. aastad
Väitekirja lõpetamise aegu hakkas Uudo Pragi kasvatama habet, mis kateedri naispere arvates talle hästi sobis. Kaasanis aga laskis juhendaja Blažko tal selle kohe maha ajada, öeldes, et habet võivad endale lubada vaid soliidses eas professorid. Kaasanist Tartusse naastes kasvatas aga Uudo endale uuesti habeme ette. Kevadel 1971 jutustas Uudo, et pärast tema kaitsmist toimunud banketilaadsel koosviibimisel läinud kohalikud tatarlased ja venelased kaklema.
Tema ise aga sai suurepäraselt läbi mõlema rahvusrühma esindajatega. Nii andis ta mulle Blažko uurimisrühma tatarlasest matemaatiku Huzejevi aadressi ning ma hakkasin temaga kirjavahetust pidama. Kui oli tegemist pikema tekstiga, siis kirjutasin vene keeles, lühemate kirjade puhul kasutasin türgi keelt. Ta vastas mulle kas vene või türgi keeles, kusjuures viimase puhul kirjutas ta alla Reşit. Venekeelseis kirjades oli ta Рашид. Sain temalt vene-tatari ja tatari-vene sõnaraamatud ning väärtuslikku kirjandust tatari keele ja kultuuri kohta.
Osa sellest oli tatarikeelne. 1980. aastate keskpaiku jäi meie kirjavahetus soiku. Hulk aastaid hiljem sain arvutivõrgus sorides teada, et varsti pärast professoriks saamist oli ta surnud. Nii jäi mu tatarlasest kirjasõbra Reşit Huzejevi (1946-1997) elukaar üsna lühikeseks.
Temalt saadud raamatud on mul kõik ilusasti alles ning ma olen neid ka oma kirjatöödes kasutanud. Õppejõuna oli Uudol pikka aega põhikoormus majandusteaduskonnas.
Varem seal töötanud Leo Tiik (1910-1997) kasutas võimalust ja sokutas kõik venekeelsed rühmad Pragile, jättes endale vaid eestikeelsed. Tiigil oli hea hääldus ja kõneles vene keelt väga hästi, kuid ei armastanud selles keeles kirjutada. Pragi, vastupidi, valdas vene keelt kirjas väga hästi, kuid kõneles seda kõva (võru) aktsendiga.
Raskusi tal vene tudengite õpetamisega polnud ning ta hakkas nende keeles suhtlemist pidama täiesti loomulikuks.
Tollal telliti Uudolt Moskvast rohkesti venekeelseid referaate, eriti geograafia teoreetiliste küsimuste kohta. Ta kirjutas referaadid kiiresti valmis ja esitas alati tähtajaliselt. Algul kasutas ta õhtuti majandusgeograafia kateedri kirjutusmasinat, kuid siis ostis endale venekeelse šriftiga kohverkirjutusmasina. Sellise töö käigus hakkas ta vene keelt fetišeerima ja esile tõstma. See mõjus kuidagi masendavalt, kuid meie omavahelisis vestlusis sellest eriti juttu polnud. Mõnikord siiski kõnetasin teda kui vana bolševikku või parteitut bolševikku. Uudole see siis isegi pisut meeldis, vastates mõnikord, et vana bolševik Pragi arvab nii või naa. Papi Tiigina tuntud Leo Tiik kutsus Pragit aga venelaste papiks.
See Uudole ei meeldinud, nii nagu ei avaldanud talle muljet ka Tiigi eestikeelsed majandus- ja kultuurilugu käsitlevad kirjutised. Tõenäoliselt Salme Nõmmiku mõjul pidas Uudo tollal sellist tegevust tühiseks ajaviitmiseks ning vaidles mõnikord Tiigiga, rõhutades, et majandusgeograaf peab uurima eelkõige seda, mille lõpptulemus viiks leivakannika juurde. Erilisi lahkhelisid tal Tiigiga siiski polnud, küll aga tekkisid need ajapikku Nõmmikuga, kes hakkas koguni kahetsema, et oli Pragi arvutuskeskusest kateedrisse õppejõuks kutsunud. Nõmmiku süüdistused Pragile lääne geograafide kummardamises olid küll alusetud. Tegelikult tundis Uudo ka venekeelset erialakirjandust Nõmmikust paremini, sest ta luges kiiresti ja haaras endasse kogu loetu sisu, Nõmmik aga seevastu oli täis põhiliselt Lenini ja Stalini tarkusi, tuginedes lisaks neile oma kirjutisis veel klassikuiks peetud Nõukogude Liidu majandusgeograafide Pjotr Alampijevi, Nikolai Baranski, Nikolai Kolossovski, Julian Sauškini ja Vlamir Tšetõrkini jt töödele.
1980. aastad
Kui Jüri Roosaare (1953) oli aastail 1978-1981 Moskva ülikoolis aspirantuuris, andsin talle mõnikord kaasa raha, et ta ostaks mulle seal müügil olevat võõrkeelset ilukirjandust. Kord tõi ta mulle aga ühe matemaatilisi meetodeid käsitleva raamatu, mida ma kui asjaga mitte tegeleja ei vajanud ja loovutasin Pragile. Pärast selgus, et ka Uudo ei kasutanud seda kusagil.
Kui vanad professorid Endel Varep ja Salme Nõmmik 1988. aastal surid, hakkas loodusgeograafia professori kohuseid täitma geograafiadoktor Jaan Mati Punning (1940-2009). Majandusgeograafia kateedris arutati kord Ann Marksoo, Tiina Raitviiru (1939), Uudo Pragi, Riho Mällo (1951-2001) ja minu juuresolekul samuti professori küsimust. Nõukogude ajal oli professoriks saamise põhieeldus teadusdoktori (DSc) kraad, kuid erandkorras võis professoriks saada ka eriti viljakas teaduskandidaat (CSc, tänapäeval PhD).
(Järgneb)
OTT KURS
