Juubelihõnguline rahvamuusikute suurpidu peeti seekord Haapsalus. Meie maakonnas tegutsevatest kapellidest võtsid möödunud laupäeval selle pika teekonna ette Tabivere täiskasvanute- ja lastekapell, Torma, Siimusti ja Esku pillimehed ning Jõgeva muusikakooli Rahvamuusikaansambel Eha Niglase juhatusel.
Ilmaennustamisega on lugu tegelikult lihtne, eriti suvisel ajal: teist ta nüüd teeb, kas hakkab sadama või peab kuiva. Aga et ilmateade viimasel ajal masendavalt harva eksib ja reedeõhtused selleteemalised ennustused just lääne pool eriti vesist taevast tõotasid, pakkisid Eesti keskelt pärit pillimehed aegsasti kaasa nii keebid kui tagavarajalatsid, et oleks midagi välja vahetada, kui olemine väga niiskeks kipub.
Kaugeltnurga mehed aegsasti kohal
Et teele asuti Tabiverest juba kell kuus, et naaberkapellid Jõgeval ka kohtumiskohas krapsult platsis olid ja et bussijuhid kärmed noored mehed, jõutakse peopaika ülearugi aegsasti: kaks tundi enne keskpäeval algavat ühisproovi. Hiljem selgub, et see liigne püüdlikkus tuli siiski kasuks, sest nii jõutakse pisutki Piiskopilinnuses kuiva ilmaga ringi vaadata. Pealegi on linnuse pererahvas pilimeestele külalislahke möönduse teinud: osavõtjakaardiga pääseb kirikut, muuseumi ja muud põnevat uudistama vaid 10 krooniga.
Koondorkestri juhid Ahto Nurk, Virve Lääne, Els Roode, Ella Maidre, Heldur Vaabel, Toomas Torop ja Vello Ainsalu alustavad prooviga täpselt keskpäeval ja teevad kõik endast oleneva, et üle Eestimaa kokku tulnud pillimehi ühe mütsi alla saada. Kerge see just pole. “Pidage meeles, kes esinemise ajal soolot teeb, tuleb ette ja kummardab, aga lilli ei saa,” hoiatab Ahto Nurk, kes ühtlasi ka peo üldjuht.
Vanajumal teisest rahvusest
Paraku jääb orkestriproov kella kahe paiku pooleli, muusikute ja tantsijate ühisproov ei tule kõne allagi, sest taevaluugid avanevad. Kusjuures nii pikalt ja pidevalt, et pool neli teevad korraldajad otsuse: rongkäik jääb ära, kontsert toimub linnusehoovi asemel Haapsalu kultuurikeskuses.
Selge, et kõiges ei saa alati ka lähinaabreid lätlasi süüdistada, aga mingist võõrast rahvusest taevataat sedapuhku on. Sest just selleks paariks tunniks, mil rongkäik läbi linna astunuks ja mil umbses saalis imeilus muusika kõlab, tõmmatakse taevaluugid kinni, et need kontserdi lõppedes taas täie jõuga valla päästa. Polnud ju osalisi käputäis, et kiiresti ümber otsustada ja rongkäigu kogunemisplatsile tormata. Ka ei saa kord juba katuse alla tassitud pille mõnekümne minutiga mujale teisaldada.
Kuuldavasti kogunes suvituslinna tänavaservadesse üpris palju rahvast rongkäiku ootama, mida aga ei tulnudki.
Päris ilma heata pole aga halb kunagi: hüva rannailma puhul võinuks publik pea olematu olla, nagu mõnel aastal mõnel pool juhtunud on. Seekord leiab aga Haapsalu kultuurikeskusse tee päris soliidne arv huvilisi.
Pilli- ja laulumeestele pole nurisemine-irisemine üldiselt omane, kuid siin-seal kuluaarides avaldatakse siiski pisut pettumust. Kui Haapsalu linn võttis võõrustada nii suure peo, oleks paljude publikupinkide ees seisev statsionaarne lava siiski võinud ka katust kanda. Eestimaa suvede kliima on ju teada ja see rahvarohke vabaõhupidu pole suve jooksul linnas kindlasti ainuke.
Pidu hakkab!
Peo kuulutab avatuks Toivo Luhats oma uhkel pasunal. Avaleelole Kose folkansamblilt Pillipiigad järgneb koondorkestri “Tervitus”, mis selle peo traditsiooniline avalugu. Ja siis nad tulevad — kõik talve jooksul selgeks õpitud lood, mõni kergem ja omasem, mõni paras pähkel. Vahelduseks mahedamaid viise kandleansamblilt, keda juhatavad Els Roode ja Ella Maidre, ning viiulipalu Toomas Toropi taktikepi alt.
Veel astuvad eraldi üles “Liisud” — vokaalansambel Pärnust. Kavva võetud tantsurühmade etteasted jäävad seekord ruumipuudusel ära.
Veel mõned lustakad ja mõned mõtlikud palad koondorkestrilt ja jõuabki järg traditsioonilise lõpulooni, milleks juba aastaid on olnud “Lustilugu” Ahto Nurga juhatusel.
Üleriigilise rahvamuusikapeo peakorraldajad olid Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts, Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus, Eesti Rahvuslik Folkloorinõukogu ja kapell Kalamies.
“Meie pillilood ei lõpe,
meie tantsud ja laulud ei lakka,
meie keel jääb püsima,”
oli kirjas peo kavalehel. Üks ettevõtmine, mis seda soovi täita aitab, on kindlasti seesama pika traditsiooniga pidu. Olgu kõik selle korraldajad, toetajad ja osalised terved!
KAIE NÕLVAK