Jõule peetakse peaaegu igas kodus, aga ka koolides ja lasteaedades. Kes lastele natuke teist laadi jõuluelamusi pakkuda tahab, viib nad mõnele päkapiku- või jõulumaale. Üks selliseid tegutseb praegu Kaiaveres Vudila mängumaal.
Kui Vooremaa esindus Vudila jõulumaale jõuab, tutvuvad Kuremaa Lasteaed-Algkooli lasteaiarühma lapsed parasjagu õues Vudila loomaperega. Sellesse kuuluvad mõned hobused, ponid, lambad, kitsed ja küülikud. Väiksematele loomadele on lapsed agarad pai tegema. Lapsi saatval päkapikul on aga kaasas korv väikeste toidupalakestega, mida lapsed loomadele anda saavad. See on nagu vanasti, kui jõuluööl ikka laudas loomadele midagi maitsvat viimas käidi.
Loomade juurest juhatab päkapikk lapsed väiksesse teatrisaali. Tallinnas suvel tegutsenud Põhuteatri eeskujul võiks seda nimetada heinateatriks, sest istumiseks on saalis ritta laotud ja kaltsuvaibaga kaetud heinapakid. Jõulunäidendis on küll vaid kolm tegelast — Vudila maskott Vuta, Päkapikk ja jaanalinnu seljas ringi traaviv kauboi Rodriguez (viimane lööb publiku juba ükspäinis oma välimusega pahviks) —, ent lugu on lõbus ja ühtaegu õpetlik. Õpetuseiva käib selle kohta, et kõike head tuleb teistega jagada.
Jahedast “heinateatrist” minnakse Vuti bistroo avarasse, õdusasse ja sooja saali, kus tegutsevad päkapikkude töötoad. Seal saab medaleid, kingikotte või jõulukaarte teha, jõuluvanale kirja kirjutada ning ristsõnu lahendada. Lõpuks jõuavad kõik lapsed aga välja pillituppa, kus iga laps saab kätte mõne väikese rütmipilli. Koos õpitakse selgeks üks pillilugu, millega jõuluvanale esineda.
Motoriseeritud jõulutaat
Kui lapsed aknast vaatama lähevad, kas jõuluvana juba tuleb, püüab ilmselt mõnigi neist mõistatada, kas taat sõidab kohale põdra või hobusega, vankril või reel. Aga võta näpust — ta tuiskab uljalt kohale hoopis ATV sadulas. Muidu on jõulumees aga nagu jõulumees ikka: laseb lastel endale pilli mängida ja laulda ning jagab väikseid magusaid kingitusi. Enne kui jõulumees lahkub, teevad lapsed tema ja päkapikkudega mälestuseks ühispildi.
Kui jõuluvana on ATVle taas hääled sisse pannud ja minema kihutanud, ootab lapsi lõbusõit hoopis teistsuguse sõidukiga: vankriga, mida veab soliidselt rahulik hobune nimega Vesper. Sellega ongi kahetunnine jõulumaa-tuur läbi.
“Jõulumaad teeme teist aastat,” ütleb Vudila projektijuht Anžela Lember. “Põhihooaeg on meil loomulikult suvel, ent leidsime, et ka talvel pole mõtet mängumaal niisama tühjalt seista lasta, vaid mõttekam on see mõneks detsembrinädalaks jõulumaaks muuta.”
Jõulumaa käivitamisega läks Vudila rahval möödunud aastal nii kiireks, et polnud aega kusagil “šnitti võtmaski” käia. Nii tehtigi kõike n-ö iseenese tarkusest ja just nii, nagu Vudila võimaluste juures otstarbekas oli. Anžela Lember ise arvab, et Vudila jõulumaa suureks eeliseks on suure siseruumi kasutamise võimalus. Paljud päkapiku- ja jõulumaad tegutsevad ju välitingimustes, ent seal võib lastel pika programmi jooksul külm hakata.
Vudila headeks koostööpartneriteks on jõulumaa tegemisel Tartu Teater ja Tartu Kutsehariduskeskus. Tartu Teatri esindus mängib jõulunäidendit, Tartu Kutsehariduskeskuse rekreatsioonikorralduse eriala esimese kursuse õppurid tegutsevad aga päkapikkudena.
“Kutsehariduskeskusega teeme koostööd juba teist aastat ja nad on meile mõlemal aastal saatnud väga tublid päkapikud,” kinnitab Anžela Lember, lisades, et kohalike üldhariduskoolide õpilasi ei saaks nad päkapikkudeks värvata, sest nood ei saa nii pikalt koolist ära olla. Kutsehariduskeskuses rekreatsioonikorraldust õppijatele on aga päkapikutöö jõulumaal korraliku erialase praktika eest.
Kolm nädalat andmisrõõmu
Ligemale kolm nädalat puhkepäevadeta jõulumaal mütata on päris raske katsumus. Anžela Lember, kes jõulumaal pillitoapäkapiku ametit peab, teab seda omast käest. Tööpäeviti käivad koolide ja lasteaedade grupid, puhkepäeviti pered ja vaatamata sellele, et programm kordub päevast päeva ja mitu korda järjest, ei tohi päkapikkude silmist paista mingit tüdimust. Vastupidi: iga lapse jaoks peab jätkuma tähelepanu ja head sõna, iga lapse jaoks tuleb kõike teha kui esimest ja ainsat korda.
“Andmise rõõm on tegelikult ikka väga suur rõõm ja seda rõõmu saame kolme nädala jooksul palju tunda,” ütleb Anžela.
Kutsehariduskeskuses õppiv Tartu neiu Anneli Poolak lisab, et päkapikutöö on täitsa tore töö ja annab edaspidiseks palju kogemusi. Sama kinnitab Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis turismimajandust tudeeriv Jõgeva neiu Maarja Paulus.
“Olen kahel suvel Jõgevamaa turismiinfopunktis töötanud, nüüd otsustasin midagi sootuks teistsugust proovida ja tulin Vudilasse päkapikuks,” ütleb Maarja.
Õues lastele loomade näitamine on sel päeval just Maarja ülesandeks. Üldiselt kantseldab Vudila loomaperet aga Kaiaverest kaheksa kilomeetri kaugusel asuva Tamme talu perenaine Elvi Libba. Tema teeb lastega ka vankri- või reesõitu. Hobused ja ponid ongi Tamme talu omad, väiksemad pudulojused kuuluvad Vudilale endale.
“Loomad on Vudilas minu meelest väga oluline teema — nii suvisel mängumaal kui ka talvisel jõulumaal,” kinnitab Elvi. “Paljud lapsed, isegi maalapsed kasvavad tänapäeval kodudes, kus ei peeta ühtegi looma. Loomaigatsus on neil suur ja nad ei taha neid ainult eemalt vaadata, vaid neile ka süüa anda ja pai teha.”
Ja Vudila jõulumaal saavad lapsed seda tõesti teha. Muud jõulurõõmu jagatakse veel peale selle. Seda saab Kaiaverre otsima minna veel 23. detsembrini. Tõsi, grupikülastuste ajad on enamasti juba broneeritud.
i
RIINA MÄGI
