Selsamal leheküljel avaldab oma mõtteid eesti keelest ja kultuurist väikese maakooli tubli õppur.
Ta tõdeb, et vahel tekib tunne, nagu õpitaks õiget emakeelt ja selle korrektset kasutust küll koolitunnis kui ainet, mille omandamise eest hindeid pannakse, igapäevaelus aga unustatakse sageli õpitut nii-öelda praktikasse rakendada. Ikka lipsavad jutust läbi “okeid” ja “tsaud” ja seda mitte ainult teismeliste kõnepruugis.
Samas elab meie hulgas järjest rohkem teisest rahvusest inimesi, kes meie emakeelest huvitatud on ja kelle eesmärk on eesti keel veatult selgeks saada.
Need huvilised teevad läbi mitmeid kursusi ja püüavad meie, pärismaalaste abiga oma häälduse ja sõnavara täiuslikuks lihvida. Kuidas tihkame siis ise rääkides sõnalõppe neelata, vältevaheldust eirata, lauset vormides selle mõtte uduseks jätta ja, mis pattu salata, kirjatöödes tugevaid ja nõrku kaashäälikuidki segi ajada.
Meie, eesti keelt emakeelena tarvitajate õnn ja uhkus on see, et lisaks meile endile ka teiste, enamasti suurematest ja soliidsema kultuurikihiga riikidest pärit inimesed meie kodumaa keele ja kultuuri vastu huvi tunnevad. Mõelgem sellele iga päev kasvõi korraks.
Homme on emakeelepäev, heisakem austuse märgiks eesti keele vastu ka sinimustvalged.
