Helkuri hädavajalikkusest pimedal ajal on nüüd mitu aastat räägitud, eriti sügisesel ajal. On tehtud reklaame — noomivaid, ähvardavaid ja lausa shokeerivaid, raadios, teles ja lehtedes. Abi sellest ei paista aga olevat.
Jutuga on jõutud sinnamaani, et helkureid tuleks lausa tasuta jagada või… õllepudeliga poest kaasa anda! Ehk tuleks poe juurde veel lapsehoidja ka palgata, kes selle elupäästja ohmule külge riputaks?
Loomulikult on õige, et riik oma kodanike eest muret kannab ja nende eest hoolitseb, aga tundub, et vägisi head teha on tõepoolest ka selle probleemi puhul võimatu.
Mõne päeva eest kella viie paiku õhtupoolikul Tartust Jõgevale sõites kohtasin vähemalt iga kümne kilomeertri järel hääletajaid, kes lausa kahe jalaga autoteel seistes meeleheitlikult kätega vehkisid. Ühelgi neist polnud helkurit ja ma nägin kõiki teel tolgendajaid lausa viimasel minutil. Oli ka moment, kui kass üle tee lippas, (loomal looma aru) ja ma auto veidi rohkem paremale teeserva tõmbasin. Järjekordne enesetapja oli selle ajaga jala juba üle teepiirde toppinud ja vehkis aga käega. Oli suur ime, et ma tal üle varba ei sõitnud!
Ja kui keegi ennast tappa on otsustanud, siis tehku seda kusagil omaette, mitte nii, et vaene roolikeeraja oma elu lõpuni süümepiinu kannatama peab.
Kas inimeselaps arvab tõesti, et autojuht peatub siis meelsamini, kui talle lausa teele ette astuda, pealegi veel ootamatult ja pimeduse varjus?
Ausalt öeldes oli vahepeal mõte, et järgmise salaja rataste ette kippuja juures peatan auto, murran võsast kena kimbu ja annan talle hea nahatäie selle koha pihta, kust lastele vanasti mõistust pähe juhatati.
Õnneks ei teinud plaani teoks, sest siis võinuksin ju varsti kohtukutse saada — noore inimese füüsilise ahistamise eest.
VOLDEMAR LAUGETEE
