Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakond teatab oma koduleheküljel, et Euroopa Liidus on kaheksa naiste ja meeste võrdset kohtlemist reguleerivat direktiivi, milles toodud põhimõtted vajavad Eesti õiguskorda ületoomist.
Euroopa Ühenduse asutamislepingus on määratletud kõikide liikmesriikide ühine eesmärk: vähendada soolist ebavõrdsust, edendada võrdõiguslikkust ning arvestada naiste ja meeste erinevat staatust, olukorda, huve ja vajadusi kõigi teiste poliitikate väljatöötamisel ja elluviimisel.
Pealekauba on Eestis praegu palehigis oma tööd tegemas ministeeriumidevaheline soolise võrdõiguslikkuse edendamise komisjon, mis varem või hiljem saab maha riiklikku soolise võrdõiguslikkuse arengukavaga aastani 2008.
Soolise ebavõrdsuse sarjajad ja kõigile võrdsete võimaluste nõudjad soovivad ühelt poolt naisi kodudest välja kiskuda, neid töökollektiivi sulatada ja lausa poliitikasse ajada, kuni sookvootide kehtestamiseni välja. Samas tekib probleem, et kui naine pühendub tööle ja sama teeb ka mees, kes peaks siis tegelema kodutöödega ja kasvatama lapsi.
Imelik, et mitte ükski ülima võrdsuse apologeet pole veel nõudnud, et mehed sünnitama hakkaksid! Koristada nad nagunii ei taha, süüa ei tee, ei triigi ega õmble, nagu küsitlustest selgub, tagatipuks ei viitsi nad veel sünnitada ka. Järelikult pole neid üldse vaja ? naised teevad kõike ise ja saavad ilma meesteta suurepäraselt hakkama. Niisugused mõtted tulevad pähe, lugedes naisõiguslaste targutusi.
Huvitav, miks ei suudeta tulla selle peale, et probleemid on hoopis mujal. Selles, et mehed teenivad vähe ega suuda sageli peret toita või et isad kaovad ja ema jääb lapsega üksi. Väikese Eesti puhul, kus sündimus niikuinii probleemiks, oleks loomulik, et selliseid lapsi aitab kasvatada riik, s.t. et kui lapse isalt emale raha ei laeku, ei pea naine hakkama ise malakaga meest mööda maailma taga ajama. Meil see paraku nii on. Kui lapsel ametlikult isa olemas, arvestatakse miinimumalimendid kohe sissetuleku hulka, olenemata sellest, kas laps neid reaalselt ka saab.
Huvitav, et naiste eest kõnelejad ei tule selle peale, et paljud naised hoopis naudivad naiseks olemist. Nad ei peakski tööl käima, vaid nende missioon ongi kodu hoidmine ja laste kasvatamine. Ideaalis on selles kodus ka mees, kes teenib perele elatist ja keda naine samuti hoiab. Kõik naised aga ei ole emad ja ega kõik peagi sünnitama. Just nagu loomariigis, kus need rollid iseenesest jaotunud on.
Inimeste puhul tunneb ajalugu muidugi selliseid erandeid naiste hulgas, kes võtavad endale väga erinevaid rolle ja tulevad ka nende kõikidega toime, kuid tööl käivad hoolitsetud välimusega paljulapselised pereemad jäävad alati eranditeks, kelle järgi pole üldsusel mõtet joonduda.
Kuigi perekonnaseadus ütleb, et Eestis on laste kasvatamine ja nende eest hoolitsemine vanemate kohustus ja riik toetab perekonda laste kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste katmisel, võiks lapsevanemate soolisest võrdsusest jahvatamise asemel senisest enam keskenduda juba sündinud lastele. Ükski andekas eesti laps ei tohiks rahapuudusel jääda õige hariduseta ja seda mitte alles ülikoolis, vaid alates huvikoolidest. Puuetega lastele pööratakse meil rohkem tähelepanu ja antakse suuremaid võimalusi kui tarkadele ja andekatele. Tuleb rohkem mõtelda sellele, kes meil Eestis kümne ja kahekümne aasta pärast elu edasi viima hakkavad.
JAANIKA KRESSA
